/nginx/o/2022/03/30/14456293t1h955d.jpg)
Meile on antud kolm hoiatust Gruusia, Krimmi ja Ukraina näol. Kui me ei suuda praegu jõuliselt tegutseda, võime süüdistada vaid iseend. Kaitsekulutuste suurendamine on vältimatu ja me vajame ühiskondlikku lepet selle rahastamiseks.
Eesti panga värske majandusprognoosi järgi kasvab Eesti majanduse maht eurodes mõõdetuna sel aastal küll üheksa protsenti, kuid et samal ajal võib oodata ka kümneprotsendist hinnatõusu, siis kokkuvõttes tähendab see meie majandusele väikest, arvatavasti 0,4-protsendilist kahanemist.
Üldse on Eesti hinnatõus üks euroala suurimaid ning sellel on kindlasti mõju niihästi majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Üks kiire inflatsiooni tagajärgi on see, et suureneb varanduslik lõhe jõukama ja vaesema ühiskonnakihi vahel.
Vaesematele võib ka mõneprotsendiline ostujõu kahanemine tähendada seda, et tuleb hakata kokku hoidma vältimatute kulude pealt. Eesti puhul peab arvestama ka seda, et hinnatõus mõjutab tugevamini venekeelset elanikkonda. See võib tekitada rahvuspingeid, iseäranis olukorras, kus Ukraina sõjapõgenikud hakkavad mõjutama tööturgu.
Raske on ennustada kõigi nende tegurite koosmõju, kuid igal juhul tuleks valmistada ette plaan, kuidas vajaduse korral leevendada hinnatõusu neile, kes on majanduslikult kõige haavatavamad. Ja kust leida sellele rahaline kate.
Samal ajal tuleb otsida võimalusi veelgi suurendada kaitsekulutusi, sest Eesti pikaajaline areng on võimalik vaid juhul, kui oleme suutelised ehitama üles nii tõsiselt võetava heidutuse, et meil ei tule seda tegudega tõestama hakata. Geopoliitiline ebakindlus võib hakata pärssima investeeringuid ja seeläbi pikaajalist arengut. Seda peame kindlasti vältima.
Kaitsekulutuste rahastamises oleks vaja ühiskondlikku kokkulepet. Konsensust riigirahanduse prioriteetides uues geopoliitilises olukorras tuleb hakata otsima kohe.
Eesti riigivõla koorem on üks Euroopa väiksemaid. Olukorras, kus küsimuse all on rahu tagamine pikas perspektiivis, on põhjendatud kaaluda, kui palju võiks riigivõlga suurendada, et hankida vajalikke relvasüsteeme. Või kas hoopis laenata raha kodanikelt endalt, sest lõppude lõpuks võidame ise ju turvalisusest kõige rohkem.
Moodsad ja võimsad kaitsesüsteemid toovad kaasa ka kõrgemad püsikulud, mille tarbeks tuleks kaitse-eelarvet suurendada, võimalik, et kolme protsendini SKTst või isegi rohkem. Ka sellele tuleb leida rahaline kate kas maksukoormuse kasvu kaudu või siis mingite teiste valdkondade rahastust vähendades.
Kõik need on väga põhimõttelise kaaluga küsimused, mille üle oleks vaja üldrahvalikku arutelu ja ühiskondlikku kokkulepet – eri huvirühmadel võib olla küll erinev visioon rahastamisviiside kohta, kuid tervikuna on meil ühiskonnana siiski sama eesmärk. Peame saama oma rahastamisplaani paika ja see ei tohiks olla praegusel ajal midagi, mida valitsusparteid teevad tavapärast rutiini ja eeskätt oma valijaskonna huve silmas pidades.
Oleme ajaloolises olukorras, millest peame tulema välja kõik koos ja mille nimel peame kannatama kõik koos. Ja aega oodata ei ole. Vajadused ei oota valimisteni ega luba lähtuda ka sõjaeelsetest plaanidest. Konsensust riigirahanduse prioriteetides uues geopoliitilises olukorras tuleb hakata otsima kohe.
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)