JUHTKIRI ⟩ Venemaa ja Valgevene jalge alla tallatud inimõigused

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Opositsioonitegelased pandi vangi, ajakirjandusväljaanded kinni
• AI raportist paistab muster, mis valmistas ette rünnakut Ukrainale
• Ei tohi unustada neid, kes Venemaal ja Valgevenes ikka veel inimõiguste kaitsel on

Amnesty Internationali (AI) kopsakas aastaaruanne meenutab pisut vanaaegset telefoniraamatut, ainult et iga adressaadi juures on ära toodud ka tõsisemad koduvägivalla juhtumid. Kokku on nimestikus 156 riiki.

Muidugi otsivad kõik Venemaad, aga põhimõttel «oma särk ihu ligi» peatub pilk Eestil. Vabaühendus Inimõiguste Keskus on teatanud, et pagulastaotlused lükatakse meil kergekäeliselt tagasi, aga toetus samasooliste tsiviilparnerlust lubavale seadusele kasvab. Ja ongi enam-vähem kõik.

Sellised teemapüstitused on rahulike riikide puhul tavalised, aga samal ajal me mäletame, millist poliitilist vahtu saab ühe kooseluseaduse eelnõu ümber üles kloppida.

Tõsisemad jutud on kirjas seal, kus käsitletakse põhiõiguste jõhkrat jalge alla tallamist. Pärast Venemaa rünnakut Ukraina vastu tekib küsimus, mis on ühes riigis korrast ära, kui niisugune mõistusevastane asi ette võetakse. Ehkki see eeldab pikema ajavahemiku vaatlust, annab ka 2021/22 palju vastuseid.

Sel ajal pandi vangi hulk opositsioonitegelasi eesotsas Aleksei Navalnõiga, piirati järjest enam kogunemisvabadust ja sõnavabadust. Režiimi vastased kuulutati likvideeritavateks «välisagentideks», teiste seas inimõiguskeskus Memorial ning kümned sõltumatud ajakirjandusväljaanded. 

Kõiki kilde kokku pannes näeme Venemaad puudutavas inimõigusraportis mustrit, mis valmistas ette kallaletungi Ukrainale.

Opositsiooni rõhumise tähe all möödunud valimistel saadi riigiduumasse selline koosseis, kus ei leidu pea kedagi, kes alasti agressiooni ja sõjakuritegude vastu sõna võtaks. Aasta varem põlistas Vladimir Putin referendumiga võimaluse jääda presidendiks 2036. aastani.

Kõiki kilde kokku pannes näeme mustrit, mis valmistas ette kallaletungi Ukrainale. Opositsioon on maha surutud, vaba meediat pole enam ning võim on ühes rusikas. Kui mõnigi inimõiguste vastane tegu tundus selle toimumisel mõistetamatu ja tarbetu, siis 24. veebruar asetas kõik loogilisse järgnevusse.

Mainigem sedagi, et sügisel sai Nobeli rahupreemia Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes käis kümmekond päeva enne sõja algust ka Tallinnas. Nüüd teatas viimane Venemaa sõltumatu ajaleht, et peab riikliku meediavalvuri Roskomnadzori repressioonide tõttu töö kuni sõja lõpuni katkestama. Muratov paneb Ukraina sõjapõgenikele raha kogumiseks oksjonile oma Nobeli medali.

Kõik see tekitab halva eelaimduse tuleviku suhtes. Asi on nii hull, et saab minna ainult hullemaks.

Mainima peab ka Valgevenet, mis samuti pälvib AI aastaraportis pika ülevaate. Vaba sõna lämmatamine ning vastasrinna mahasurumine absurdsete süüdistuste ja kohtuotsustega on seal isegi rängem olnud. Alles viimasel aastal jõudis Venemaa päriselt Valgevenele järele.

Siin on palju mõtteainet piiramatu autoritaarse võimu ja eluaegsete presidentidega seotud ohtude üle.

Eesti ei tohi kunagi sellisele teele sattuda. Samas on meie praegune ülesanne kannatavate naaberriikide inimõigusküsimusi mitte unustada. Kindlasti pole me pärast Ukrainat valmis vastu võtma veel suurt hulka põgenikke. Aga me peame olema toeks nendele, kes lootusetus olukorras ikka veel visalt inimõiguste kaitsel seisavad.

LOE LK 8