JUHTKIRI ⟩ Ukraina positsioon läbirääkimistel tugevneb iga päevaga

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Foto: Ukraina presidendi kantselei / Reuters / Scanpix

• Ukraina peab ise tegema oma otsused
• Kreml võib loobuda Ukraina alistamise kavast
• Vladimir Putin ei saa oma punkte Ukrainale dikteerida

Vene-Ukraina läbirääkimiste üks nähtavamaid edusamme on see, et kõnelused käivad Türgis, mitte Valgevenes, kus need kuu aega tagasi algasid.

Kui Valgevene on Venemaa liitlane, siis Türgi on mõjutanud sõja käiku Ukraina kasuks. Kõigepealt aitasid ukrainlasi nende lahingudroonid. Veebruari lõpus sulges Türgi Vene sõjalaevade läbipääsu Dardanellidest, võttes Venemaalt võimaluse Mustale merele lisajõude viia. Nüüd aga andis Türgi liitlane Aserbaidžaan Karabahhi kaudu märku, et Vene sõjaavantüür toob kaasa lagunemise teistel rinnetel.

Need faktid on sama olulised nagu ukrainlaste erakordne kaitsetahe ja lääneriikide abi. Ukraina positsioon läbirääkimistel tugevneb iga päevaga. Algusest peale on neid läbirääkimisi peetud suitsukatteks, mis ei saa anda reaalset tulemust, enne kui lahinguväljal on sotid selged. See sõjaloogika on iseäranis õige Venemaa puhul, mis tunnistab jõudu ja ainult jõudu.

Praegu on Ukraina kaitselahingud küll võitnud, kuid okupatsiooniväed kontrollivad suurt osa riigist ja koonduvad, et anastatud alasid käes hoida. Sellest lähtudes pole aeg läbirääkimistel edu saavutada küps.

Ukraina sõjaväeluure juht ütles pühapäeval, et Venemaa uus eesmärk võib olla Ukraina jagamine kaheks, nagu on jagatud Põhja-Korea ja Lõuna-Korea. Kaks Koread on tänaseni tehniliselt sõjas ning neid lahutab läbimatu nelja kilomeetri laiune nn demilitariseeritud tsoon. Rahulepet nende vahel pole.

Kui Valgevene on Venemaa liitlane, siis Türgi on mõjutanud sõja käiku Ukraina kasuks. Sisulised läbirääkimised saavad tulla siis, kui Putin Venemaa seisukohti ei dikteeri.

Kuni Vladimir Putin nõuab Krimmi Venemaale ning isehakanud Donetski ja Luhanski vabariiki senisest veel laiemates piirides, ei saa Ukraina sellega nõustuda. Küll on Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi korduvalt väljendanud valmisolekut anda järele NATO liikmesusest loobumises ja neutraalses staatuses.

Samal ajal on Ukraina näidanud, et ta on vahest rohkemgi NATO kui NATO ise.

Venemaa on selle sõjaga nõrgenenud ja nõrgeneb majanduslikult ja moraalselt veel. Ja ehkki Ukraina vajab rahu inimkannatuste leevendamiseks, on kiired läbirääkimised veel rohkem Venemaa huvides. Alustada võiks sõjavangide vahetamisest ja humanitaarprobleemide lahendamisest.

Tänases lehes näeme, kuidas Venemaa välisminister Sergei Lavrov keerutab, miks Putin ise läbirääkimisi ei pea ja mis võiksid olla eeldused, et ta seda teeks. Pimegi märkab, et tegelikult on just Putin kõigi lahenduste pidur ja ta võib Venemaa veel sügavamale mutta kiskuda. Ehk nagu ütles USA president Joe Biden: «Jumala eest, see mees ei tohi võimule jääda.»

Biden rääkis jutupunkte kõrvale jättes välja selle, mida peaaegu kõik mõtlevad. Sealhulgas ilmselt paljud Venemaal ja Kremlis.

Signaal sellest, et Kreml loobub kogu Ukraina alistamise kavast, tuli Venemaa kindralstaabist ilmselt üle Putini pea. Ka sisulised läbirääkimised saavad tulla siis, kui Putin Venemaa seisukohti ei dikteeri.

Seni ei tohiks lääne pehmopoliitikud survestada Ukrainat halvale rahule ega anda Venemaale lootust sanktsioonide leevendamiseks, kuni «lihunik» on võimul.