/nginx/o/2022/03/27/14449668t1hc42a.jpg)
Koroonaaja alguses tõdeti, et teatri jaoks on pandeemia hullem kui sõda, sest sõja ajal jätkuvad etendused pommidest hoolimata, kuid lukku pandud ühiskonnas katkeb kõik.
Täna võime öelda, et pandeemia Eesti teatrit murda ei suutnud ning teater täidab juba oma antiikajast määratud rolli meie ühiskonnas edasi.
Eile jagati välja Eesti teatriauhinnad möödunud aasta silmapaistvaimate saavutuste eest. Juba nominentide galerii oli muljet avaldav ja nii mõneski kategoorias võinuks soovida lausa kaksikvõitu. Päris kindlasti käib see lavastajatöö auhinna kohta.
Teistest eredamad on kaks mullust lavastust. Kertu Moppeli Eesti Draamateatris lavale toodud «Mefisto» tõmbab julgeid paralleele 1930. aasta Saksamaa ja 2020. aasta Eesti vahele. Moppel rakendab Klaus Manni sõnumi esiletoomiseks lavakunsti võimalusi meisterlikult. Tegemist on heas, loomingulises mõttes teatriliku lavastusega, mida rikastavad nüüdisaegsed videomeediumi vahendid.
2020. aastal valminud, kuid koroona tõttu aasta võrra edasi lükatud Ivar Põllu «Serafima + Bogdan» (Tartu Uus Teater) on lavastus, millelaadset Eestis varem nähtud ei ole. Peipsiveeres pajuvõsas korraga kahel laval etenduv tragöödia on kunstiline suursaavutus ja logistiline tour de force, mida peab ise kogema, et aduda selle erakordsust. Võibolla oli just see tehniline keerukus tegur, mis tagas lavastajaauhinna Põllule, kuigi kunstilise sügavuse poolest väärinuks auhinda mõlemad tööd.
Tänases päevas seavad need lavastused meie ette veelgi teravamalt küsimuse, mida me saame teha, et see kõik ei korduks.
Kuid teater poleks teater, kui peatähelepanu on üksnes sellel, millisel viisil üht või teist teksti lavastatakse. Põhiline on teatris sõnum, ja parimad lavastused igal ajastul kõnetavad publikut millegagi, mis on juba õhus ja häguselt aimatav, kuid vajab lavastaja geeniust, et saada kuju ja olemus. Mõlemad eelmise aasta silmapaistvaimad lavastajatööd (ja mitte ainult need kaks) osutavad millelegi, mis on vaikse ähvardava kõminana olnud taustal juba paar aastat, kuid tõusnud oma jõhkras tooruses esile sõjaga Ukrainas.
Mõlemad lavastused käsitlevad totalitarismi, eri viisil ja eri faasides, kuid analüüsides kirurgi täpsusega seda, kuidas võim korrumpeerib ja kuidas absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. See on küsimus leppimisest kurjusega ja sellele kaasa töötamisest, aga ka sellest, kuidas kurjale vastu seismine võib muuta brutaalseks ka inimese enda.
Põhiline on teatris sõnum, ja parimad lavastused igal ajastul kõnetavad publikut millegagi, mis on juba õhus ja häguselt aimatav.
Tänases päevas seavad need lavastused meie ette veelgi teravamalt küsimuse, mida me saame teha, et see kõik ei korduks. Selleks on vaja niihästi isiklikku vaprust igaühelt – ja valmisolekut anda oma panus – kui ka selgeid sihte ja jagatud arusaama ümbritsevast maailmast, samuti oskust jõuda üksmeelele poliitilistes ja ühiskondlikes valikutes. Selline sihikindlus saab võrsuda üksnes ühisest kultuurist.
Õnneks on meil teater, oma publiku poolt maailma armastatuim ja suhtarvudelt ka kõige külastatum. Nii nagu laulupidu aitab ta hoida meid koos ja meie moraalse kompassi õigesse suunda osutamas. Just seda on vaja, et teha rahvana õigel hetkel õigeid tegusid.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)