On olemas ütlus, et tulevased sündmused heidavad saabudes ette oma varju. Ja vari on teinekord pikem kui sündmus ise. Iga tegu toob kaasa tagajärjed ning oma sündmusteahela, vahel kontrollimatu, aga sageli ka hoomatava ja hõlmatava. Kui asjadele õigel ajal mõelda ja sellekohaselt oma plaane teha.
Ukraina sõja ning sõjapõgenike vastuvõtmisega seoses on paraku taas tulnud ilmsiks see, et Eestis on puudu pikaajalisest strateegilisest mõtlemisest. Peataolek, mis väljapoole paistab, on lausa hirmutav ning eks iga kodanik hellita südames lootust, et tegelikkuses ei ole asi nii hull ja küllap on kuskil siiski keegi, kes hoiab olukorda kontrolli all. Teisalt kipub reaalsus ka sellele vastu vaidlema. Näeme riigivalitsemisega seoses ennekõike tagantjärele reageerimist ja n-ö tule kustutamist. See ei puuduta ainult raskusi tulla toime kriisidega, mis Eestit viimastel aastatel on tabanud. See on süsteemne probleem kogu mõtlemises. Kas tuleviku kategooria puudumine eesti keeles tõepoolest määrab meie mõtlemise ulatust?
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
/nginx/o/2022/03/27/14449076t1h18d4.jpg)