Tõnu Viik: Putin elab läbi paranoilist gigantomaaniat

Tõnu Viik Foto: Raul Mee

Kes meist oleks võinud kuu aega tagasi arvata, et peame 2022 aastal elama kaasa Teise maailmasõja stiilis sõjaõudustele Euroopa südames? Et Ukraina linn Mariupol näeb välja nagu blokaadiaegne Peterburg, kus pommitamise tõttu on raske läbi viia päästetöid, inimestel pole toitu, toasooja ega arstiabi. Ukrainlasi tulistatakse nende kodutänavatel, aga neid tulistatakse ka nende elutubades, köökides ja magamistubades, kirjutas arvamusartiklis Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik.

Üks poliitik ja riigijuht ei saa teha midagi halvemat kui alustada sõda, mida ei olnud vaja alustada. Pole sellistest pattudest vabad ka demokraatlike riikide liidrid, aga autokraatlikud poliitilised süsteemid sünnitavad koletisi, kelle võim püsib nii pikalt, et nende luulud idanevad koos liiga pikalt võimul oldud ajaga. Putin elab läbi paranoilist gigantomaaniat. Ta soovib ehitada üles rahvuslikus mõttes isepärase ja kõigi poolt kardetud Venemaa selle kunagistes imperiaalsetes piirides. Ta näeb ennast ajaloolise isikuna, kes parandab ja korvab 20. sajandi tagasilöögid eripärase Vene impeeriumi hiilgusele. Oma suurest Vene ideest haaratuna isoleerub ta tegelikkusest ja elab iseenda loodud teabemullis. Näib, et ta ei ole enam võimeline omaloodud tähendusmaailmast välja tulema ega oma kordasaadetut kõrvaltvaataja pilguga hindama. Tema luulu kehtestamine nõuab tema enda peas rünnakut oma naaberrahva vastu ning sõjakuridegude toimepanemist naaberriigis. Õigustusi jääb ülegi.

Putin on jõudnud oma diktatuuri sellesse faasi, kust ei ole enam tagasiteed. Ta on avanud sõja sisemise rinde ka opositsiooni ja teisitimõtlejate vastu. Tsensuur ja teisitimõtlejate mahasurumine on Venemaal jõudnud tasemele, kus see oli viimati Nõukogude Liidu ajal. Putin saab järelikult aru, et ainult vägivallaga on tal võimalik Venemaa ühiskonda oma luulu teenistus hoida. Omaenda ühiskonna vastu suunatud jõu kasutamisega ta tegelikult tunnistab, et argumendist ja veenmisest, ning kogu tema vägagi võimekast propagandamasinast jääb väheks. Ajaloost teame, et režiimi arengu selline faas on enamasti selle valitseja viimane.