JUHTKIRI ⟩ On meie teha, et ajalugu ei korduks

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Püsivat rahu ei saabu enne Putini võimu kukutamist
• Vaba maailm peab toetama Ukrainat ründerelvadega
• Tuleb valmis olla aasakümnete pikkuseks vastasseisuks Venemaaga

Sel nädalal möödus kuu aega Ukraina sõja algusest. Samuti toimus mitu lääneriikide tippkohtumist, milles arutati abi Ukrainale ja Venemaa survestamist. Aeg on teha vahekokkuvõte.

Et Putin on rääkinud Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutmisest ja alustanud selle saavutamiseks sõda, ei saa meie ega teised Ida-Euroopa riigid loota püsivale rahule enne, kui Putini režiim on kukutatud. Selle eesmärgi saavutamine võiks olla võimalik, kui Ukraina saaks Venemaa üle sõjalise võidu ning suudaks taastada oma territoriaalse terviklikkuse.

See võiks olla võimalik, kui NATO, Euroopa Liit ja teised vaba maailma riigid suurendaksid oluliselt sõjalist abi Ukrainale, eeskätt võimsamate ründerelvade näol. Eelmise nädala tippkohtumised näitasid, et USA, NATO ega Euroopa Liit ei ole selleks veel valmis.

Sõda aga ähvardab muutuda pikaajaliseks kurnamissõjaks, milles kumbki pool ei suuda saavutada otsustavat ülekaalu. Selline areng oleks Ukraina jaoks üks halvematest, mis juhtuda võiks. Eriti arvestades, et maailm väsib sõjast ja võib muutuda Ukraina aitamise suhtes tõrksamaks, kui sõda hakkab kaudselt mõjutama lääneriikide kodanike mugavat elu.

Tuleb endale teadvustada, et oleme juba praegu sõjas omaenda tuleviku nimel. Sellest lähtuvalt peame end riigina ümber häälestama sõja vajadustele.

Meie ei tohi praegu väsida. Eesti riik ja avalikkus peab seisma Ukraina selja taga vankumatult, sest Ukraina püsimisest sõltub ka meie saatus. Eesti valitsus ja teiste Ida-Euroopa riikide valitsused peavad jätkama oma missiooni NATOs ja Euroopa Liidus, et saavutada konsensus sõjalise abi laiendamises Ukrainale.

Samal ajal tuleb arvestada ka võimalusega, et nii ei lähe, ja isegi kui Ukrainas sõlmitakse mingisugune rahu, võib Putin seda kujutada oma strateegilise võiduna ja plaanida jätku impeeriumi taastamisele.

See tähendab, et peame olema valmis pikaks, võib-olla aastakümnetepikkuseks poliitiliseks, sõjaliseks ja majanduslikuks vastasseisuks Venemaaga. On väga tõenäoline, et me ei saa endale lubada mugavusi, mida veel aasta tagasi pidasime enesestmõistetavaks, sest senisest suurema osa eelarvest peame kulutama kaitsevõime tõhustamiseks.

Vabanemaks Venemaa kütustest, peame täiesti ümber korraldama oma energiamajanduse, ja kuni sellega toime tuleme, võib see tähendada kõrgeid hindasid ja defitsiiti. Peame arvestama võimalusega, et Ukraina sõjapõgenikud ei saa koju pöörduda aastaid, ja olema valmis aitama neil saada osaks Eesti ühiskonnast.

Kui see kõik tundub liiga ränk, siis meenutagem märtsiküüditamist, mis toimus neil päevil 73 aastat tagasi. Venemaa tegutsemine Ukrainas näitab, et kõik see võib taas muutuda reaalsuseks, kui Putin väljub sõjast Ukrainaga võitjana. Nii nagu Ukrainal on ka Eestil praegu tegemist elu ja surma küsimusega.

Tuleb endale teadvustada, et oleme juba praegu sõjas omaenda tuleviku nimel. Sellest lähtuvalt peame end riigina ümber häälestama sõja vajadustele. Samuti peab iga perekond end moraalselt valmis seadma raskusteks ja oma elu ümber mõtestama. Kui hoiame kokku, väljume sellest katsumusest võitjana.