ARVAMUS ⟩ Ignar Fjuk: kurjusest, selle mõõtmatusest

Arhitekt ja endine poliitik Ignar Fjuk Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Tänane Venemaa agressioon Ukrainas, tsiviilisikute vastu läbiviidav terror ja genotsiid ning sotsiaalse ja muu taristu eesmärgipärane hävitamine äratab meie mälusoppidesse varjunud minevikuvarjud, kirjutab arhitekt ja endine poliitik Ignar Fjuk. 

Üks seletustest, mille ma andsin 12. märtsi «Keskpäevatunnis», kirjeldamaks eestlaste pühendumust Ukraina sõjapõgenike abistamisel, ja seda ajal, kui Eestisse jõudnud põgenike arv lähenes juba viieteistkümnele tuhandele, oli järgmine: meie külalislahkust ei iseloomusta üksnes sügavalt inimlik mõõde. Sellel on ka selge poliitiline dimensioon. Ukrainlaste tänasest olukorrast vaatab meile vastu meie oma minevik, see, kuidas Venemaa meid relv käes hävitas ja massimigratsiooni läbi meid meie maal vähemuseks püüdis teha. Ukrainlasi abistades ja nende võitlusele kaasa elades arvame end suutvat vähemalt veidigi ja vähemalt ukrainlaste jaoks hüvitada meile ajaloo poolt osaks saanud ülekohut, kuidagigi heastada meie toonast suutmatust anastajale piisavalt vastu hakata.

Veelgi enam, pagulasi abistades ja nähes, et on neidki, keda seesama agressor hävitab ja soovib allutada veel jõhkramalt, sõlmime me rahu ka oma ajalooga – sest siis saame aru, et me olime tublid ja andsime endast maksimumi.