KIRI NEILE, KES JÄID ⟩ Anna Marie Pikmets: aeg on näidanud, et eestlastes on endiselt heldet meelt

Isa oma tütar Ruthiga, kes on Kasahstanist Eestisse jõudnud. 1950 Foto: Erakogu

Tegu on Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostöös noortele korraldatud küüditamisteemalise kirjakonkursi «Kiri neile, kes jäid» ühe võidutööga.

Mu kallis vanavanavanaema!

Olen sinu tütretütretütretütar Anna Marie. Kuna mu vanavanaema Linda oli pere poolt Mammaks nimetatud, siis sinust räägiti alati kui Mammamammast. Kirjutan sulle 21. sajandi kahekümnendatest aastatest. Paari aasta pärast lõpetan Tallinnas gümnaasiumi.

Ma ei kohtunud sinuga ja ka mitte sinu tütre, minu vanavanaema Lindaga, kes lahkus igavikuteedele neli kuud enne minu sündi. Õnneks on minu lähedaste ringis pere ajalugu ja minevikusündmuste jutustamine alati au sees olnud. Kõik need dramaatilised lood läbi aastakümnete on edasi kantud ja edasi antud. Sellepärast on mul võimalik sinule ka seda kirja kirjutada. Väiksemana ei saanud ma paljudest asjadest aru ja võib-olla ei suuda mõista kõiki neid möödunud sajandi sündmusi ja olustikku ka praegu. Ikka ja jälle kerkib küsimus – kuidas see võimalik oli ja kuidas ikkagi ellu jäädi ning elu edasi kanti.

Minu Mamma Linda vahetult enne Kasahstani vangilaagrist vabanemist

Tulen nüüd oma kirjaga sinu juurde aastasse 1949, mis oli täis tragöödiat, kurbust, ahastust ja hirmu. Sinu vanem poeg oli NKVD poolt ilma kohtuotsuseta 1944. aastal saadetud Vorkuta vangilaagrisse, kuna teenis Saksa sõjaväes. Sinu noorem poeg Eduard võitles nõukogude okupatsiooni vastu metsavendade grupeeringus. Ta oli mitu korda haavata saanud ja hulljulgelt peale vangilangemist NKVD käest ikka tagasi metsa põgenenud.

Saatusliku 1949. aasta märtsikuu kohta olid liikvel kuuldused, et Balti riikides algab massiline inimeste küüditamine-väljasaatmine tuhandete kilomeetrite kaugusele «külmale maale» Siberisse.

Õnneks on minu lähedaste ringis pere ajalugu ja minevikusündmuste jutustamine alati au sees olnud.

Sinu poeg Eduard koos Suislepa metsavendadega oli organiseerimas Viljandi ja Valgamaa küüditamisaktsiooni nurjamist, mis ei olnud reeturite tõttu teadmata ka NKVD meestele. Seetõttu oli Eduard kui nõukogude võimule eriti ohtlik bandiit eriliselt tagaotsitav.

Näen sind 26. märtsil 1949 istumas söögilauas koos oma tütre Linda ja väimehega, kui uks lendab ristseliti lahti, sisse tormavad automaatidega mehed, kisuvad Linda jõhkralt püsti ja teatavad, et arreteerivad sinu tütre bandiitide varjamise ja nõukogude vastase tegevuse eest.

Hirmus on liiga pehme sõna selle kohta, mis neil päevil toimus. Paljudest peredest viidi kas osa või kõik inimesed topituna loomavagunitesse, Siberisse ja mujale Venemaale. Sa olid siis 65aastane ja pidid jääma üksi ahastuse ja teadmatusega oma laste saatusest.

Tütar Linda, mu vanavanaema viidi esialgu Viljandi vanglasse. Küllap lootsid, et ehk pääseb ta vabaks, sest Linda oli ka lapseootel. Kahjuks oli halastus sellele režiimile tundmatu mõiste. Sina ei näinud ega teadnud, kui jõhkralt käisid ülekuulamised ja milliseid piinamismeetodeid kasutati. Lindalt taheti teada saada, kus peidab ennast ta vend Eduard ja kes veel sellesse metsavendade gruppi kuuluvad. Mu vanavanaema kannatas ja vaikis kangelaslikult.

Ikka ja jälle kerkib küsimus – kuidas see võimalik oli ja kuidas ikkagi ellu jäädi ning elu edasi kanti.

Vähem kui kahe nädala pärast viidi Linda vangla õue tuvastama haarangu käigus maha lastud venda Eduardi. Ka sina said selle teate, et sinu noorem poeg on tapetud. Sind tõsteti välja teie pere talumajast, mis oli saadud sinu abikaasa teenistuse eest Vabadussõjas. Olid ju nüüd tembeldatud riigireeturite ja nõukogude võimu vastaste emaks. Asemele anti väike vana maja, kus pidid lihtsalt leidma jõudu ja hingevaprust eluga edasi minna. Vaesus oli, nälg oli, aga sul olid töökad käed. Pidid kolhoosis põllutöid tegema, aga oskasid ka õmblustööd. Mõtted olid kindlasti oma laste ja nende saatuse juures. Teadmatus ümber kõige selle.

Meie siin oma suures mugavuses, soojades ja valgetes tubades, kus iga hetk võid võtta ühendust kellega iganes ja kus iganes, küünitame suurte raskustega mõistma sinu ja sinu ajastu olemust. Siis, 20. sajandi keskpaigas ei julgenud sa vist unistada, ega ette kujutada, kui pikaks ajaks jääb Eestit valitsema võõras ja jõhker võim.

Sinu tütar Linda viidi poliitvangina Tallinna Patarei vanglasse. Nn Troika otsusega määrati talle karistuseks 10+5 aastat vangistust erirežiimiga vangilaagris Kasahstanis Dolinkas. Patarei vanglas sündis Linda tütar Ruth, minu vanaema. Kuigi Linda palus, et tal lubataks imik jätta Eestisse oma isa ja sinu hoolde, siis seda ei lubatud. Jaanuaris 1950 algas sinu tütre ja tillukese tütretütre õudne teekond Kasahstani vangilaagrisse.

Kas julgen mõelda sinu vaates, et parem oli mitte teada, mida pidid sinu kallid inimesed läbi elama? Jah, see mitteteadmine oli paratamatus, sest mingeid sidevahendeid ei olnud, keegi ei olnud kohustatud mingit infot lähedaste saatuse kohta andma. Tänases päevas mõeldamatu! Minu ajastul on inimestel nii tohutult õigusi, isegi vahel tundub, et rohkem kui kohustusi ja kui keegi tunneb, et tema õigused on riivatud, saab ta pöörduda kohtusse. Sinu ajastul ei olnud see mõeldavgi, sest polnud kellelegi kaevata, ükskõik kui suur oli tehtud ülekohus. Kinnitan sulle, et maailm ja Eesti on tohutult muutunud.

Kuigi Linda palus, et tal lubataks imik jätta Eestisse oma isa ja sinu hoolde, siis seda ei lubatud.

Sinu ellu tuli muutus, kui Lindale anti võimalus Ruth aastaseks saades Kasahstanist vangilaagrist Eestisse saata. Seda liigutavat lugu on mulle räägitud, kuidas Suislepas koduküla rahvas müüs sigu ja lehmi, et Ruthi isa saaks pikaks reisiks raha kokku ja tütre koju tuua. Aeg on näidanud, kallis Mammamamma, et eestlastes on endiselt heldet meelt ja vajadusel aidatakse neid, kes abi väga vajavad.

MammaMamma Liine koos Kasahstani vangilaagrist koju toodud tütretütar Ruthiga (minu vanaema) 1950 Foto: Erakogu

1950. aasta sügisel said endale väikese aastase tüdruku, kellele olid ema ja vanaema eest, pisut hiljem ka isa eest. Mu vanaema oli sulle tänulik, et õpetasid ta juba nelja-aastaselt lugema, õmblesid talle lihtsaid kleidikesi ja küpsetasid leiba. Limonaadi ostma minek oli pidupäev, mäletab vanaema ja selleks pidi mitu kilomeetrit maha käima. Kui sa näeks, mis meil poodides on ja mida me endale lubada võime – sa arvaksid, et näed und! Kui sina pidid vaestes oludes nuputama, kuidas eluga hakkama saada, siis meil on probleemiks liigne tarbimine ja raiskamine. Raske ja kurnav töö on vaadatav vaid filmides. Sina vajusid juba varakult küüru, sest elu ja töö vajutasid lihtsalt inimesi maadligi.

Kui Stalin suri, siis hakati kohtuotsuseid läbi vaatama ja poliitvange ennetähtaegselt vabastama. Sinu tütar Linda koputas 1956. aasta talveööl aknale. Varsti peale seda tuli Vorkutast tagasi ka vanem poeg Elmar. Nüüd läks sul kergemaks. Sa ei pidanud enam üksi lapse eest vastutama. Su tütar oli sulle Ruthi kasvatamise eest väga tänulik.

Mu vanaema Ruth mäletab, et ütlesid korduvalt: «Kui mu hauale tulete, tooge karikakraid!» Su tütretütar Ruth räägib sinust alati suure hellusega. Ta ütleb, et oma romantilise meelelaadi, kujundliku keele, suhte loodusega ja kirjandusliku ande sai ta just sinuga koos elades oma lapsepõlves seal väikeses hallis kehvas majakeses metsa ääres. Keelde ja käske olevat vähe olnud! See ju lastele meeldib.

Kui sina pidid vaestes oludes nuputama, kuidas eluga hakkama saada, siis meil on probleemiks liigne tarbimine ja raiskamine.

Sa lahkusid igavikku 1959. aastal. Sa ei näinud, kuidas Lindal veel üks tütar sündis. Minu vanaema läks ema Linda kindla soovi järgi Tartu Ülikooli, töötas ennast karjääriredelil kõrgele, hoidis väga oma ema, tegi tema vanaduspäevad mugavaks ja rõõmsaks.

Me saime oma vabaduse. Sinimustvalge lipp lehvib Eestis 1989. aastast. Meil on oma riik, mille oleme 30 aastaga ehitanud oma parimate võimaluste ja eduga. Maailm on arenenud tohutult ja meie sellega koos. Täiesti harilik argipäev on suhelda oma näo ja häälega ükskõik kus maailma nurgas oma sõpradega. Ma arvan, et sa oleksid meie üle uhke.

Anna Marie koos vanaema Ruthiga Foto: Erakogu

Sinu kannatuste järel on kõik tasapisi paremaks läinud, aga kahju, et sinu aeg nii pisarate rohke oli. Pereväärtuste hulgas on kindel koht lahkunute austamine. Me käime sinu juures, sinu ja teiste hauad on alati hoolitsetud, küünlad süüdatud, lilled istutatud. See on vähim, mida teha saame. Sina oled ja jääd väga tähtsaks osaks meie pere ajaloos. Sinust on saanud võimsa võraga õunapuu, mis igal kevadel õitseb ja sügisel kannab vilju. Vabas Eestis.