N, 9.02.2023

KIRI NEILE, KES JÄID ⟩ Kerttu Kuku: võitle. Nii palju, kui suudad

Kerttu Kuku
, Tartu Ülikooli tudeng
Kerttu Kuku: võitle. Nii palju, kui suudad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Küüditamisvagun, 1945. FOTO: Vabamu
Küüditamisvagun, 1945. FOTO: Vabamu Foto: Vabamu

Tegu on Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostöös noortele korraldatud küüditamisteemalise kirjakonkursi «Kiri neile, kes jäid» ühe võidutööga.

Tere, hea inimene

Ma ei tea, kuidas seda kirja kõige õigem alustada oleks. Ma isegi ei ole sügaval mõttesoppides kindel, kas mul üldse on midagi, mis väärib paberile jäädvustamist ja sinu aega. Mõtteid on palju, aga nad mõjuvad nii… tühjalt. Naiivselt. Kohatult. Enesekeskselt.

Kuid mõtted, mis väljapääsu ei leia, võivad varem või hiljem seest söövitama hakata. Ma küll ei tea sind isiklikult, aga mul on hea meel, et just sina seda kirja loed. Päriselt. On asju, mida arvan, et ainult sina mõistad.

Ma sündisin aastal 2002. Mul on hea meel sulle öelda, et selleks aastaks oli maailmakaardil olemas koht nimega Eesti Vabariik. Mitte Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Mitte Eestimaa kubermang. Eesti Vabariik. Alates 1991. aasta 20. augustist. Mina ja mu põlvkonnakaaslased teame vabaduse puudumist ajalooõpikute ja filmide kaudu. Iga aasta 24. veebruar on isamaa suurpidu. Pika Hermanni tornis lehvib päikesetõusust päikeseloojanguni sinimustvalge lipp. See kõik on päris. See on reaalne tulevik.

Mida vanemaks ma saan ning rohkem maailmas toimuva kohta õpin, seda enam saan aru, kui palju ajaloo keerdkäikudes tegelikult kaotsi läheb. Ma võin küll kuulata ja hiljem deklareerida, mis kindlatel kuupäevadel toimus, kui palju inimesi sel aastal loomavagunitega Siberi suunas teele pandi. Ma saan seda teha. Kuid mida see annab? Üksildust, murekoormat, kurjust, hingevalu ja tühja kõhtu see edasi ei anna. Sinu vahetud kogemused jäävad paraku mulle aastakümneid hiljem kaugeks.

Valusalt irooniline on tõsiasi, et saame talletada ja edasi kanda ajalugu nii kirjalike tekstidena, mida ajalooraamatutesse köita kui ka juttudena, mida uudishimulikele kõrvadele ikka ja jälle esitada. Emotsioone ja tundeid tallele panna ei saa. Sõnadega suudab teatud piirini olevikku jõuda. Ülejäänuga peab lootma lugeja ja kuulaja kujutlusvõime peale.

Mida vanemaks ma saan ning rohkem maailmas toimuva kohta õpin, seda enam saan aru, kui palju ajaloo keerdkäikudes tegelikult kaotsi läheb.

Ma ei oska hetkel sõnu sujuvalt ritta seada. Kuid… äkki polegi praegu selleks õige koht. Lihtsalt peab kirjutama ja lootma parimat.

Isegi aastakümneid hiljem ei ole sellele, mida sina ja kümned tuhanded kaasmaalased läbi elasid, mingit püsivat selgitust. Mõni ajaloolane vaidleks vastu. Aga kuidas sa selgitad seda, et tuhanded inimesed topitakse loomavagunitesse ja veetakse aastateks oma kodust eemale?

Kas sina tead sellele vastust?

Ma ei tea, mida sa praegu läbi elad. Kuhu sind täpsemalt viidi, mis su lähedastest sai. See on ka praeguse ajal tagasi vaadates üks kõhedamaid tõsiasju – teadmatus. On nii palju, mida tead päriselt ainult sina.

Ma arvan, et inimestest, keda tean, suudaks ainult mu vanaema sinu olukorda päriselt mõista. Tema kord Siberisse jõuda oli mõned aastad varem kui sul. Ta jäi ellu, abiellus, lõpetas kooli, sünnitas kaks poega ja lahkus siit ilmas 82aastaselt. Pikk elu. Mul on hea meel olla ta lapselaps. Ta õpetas mind maailmast huvituma ja lugema. Aitas minu isikule vundamenti laduda.

Isegi aastakümneid hiljem ei ole sellele, mida sina ja kümned tuhanded kaasmaalased läbi elasid, mingit püsivat selgitust.

Mul on vanaemast palju häid mälestusi. Tema naerust ja naeratusest. Aga kõike seda, mida ta läbi elas, kandis endaga terve elu kaasas. Vanaema rääkis mulle tihti enda küüditamise päevast. Ta kergelt nukrad silmad läksid alati pärast seda veelgi kurvemaks. Aastad mööduvad linnulennul ning ta lugu hakkab vaikselt mu peas tuhmuma. Neid silmi ei unusta aga ma eal.

Üks osa minust tahab, et oleks versioon maailmast, kus ta ei pidanud ühel 1949. aasta kevadkuul nädalaid rongiga kodust kaugele sõitma. Ma tahan versiooni temast, kes lõi oma elu ilma, et selline kogemus teda vastu maad ei tõmbaks.

Ma tahan teada inimest, kes ta oli enne küüditamist.

Kerttu Kuku vanaema Maie Kuku 1960ndatel

Ma ei saa. Kuidas saakski? Ta oli ainult 5-aastane. Kõik on alles alguses, kui oled 5-aastane.

Ma ei ole seda soovi kellelegi teisele varem rääkinud. Ma tean, et olen isekas. Ma tean. Aga ei ole kedagi teist, kellele seda usaldaksin.

Unistada võib. Vahel unistama peabki. Vahel on see ainus, mis uppumast päästab. Palun unista sina ka. Nii palju kui suudad.

Ma loodan, et ühel päeval saan päriselt su lugu lugeda. Et ma leian selle üles. Mitte keegi neist tuhandetest ei saa vajuda unustusse. Sina kindlasti mitte.

Võim su ümber tahab, et varem või hiljem oleksid langenud. Võitle. Nii palju, kui suudad. Nad ei saa oma eesmärki. Nende tund tuleb. Palun jää ellu. Palun tule tagasi.

Sinu elu on väärtuslik ja su lugu vajab rääkimist. Sinu praegune ja tulevane perekond ootavad sind. Ühel või teisel moel.

Unistada võib. Vahel unistama peabki. Vahel on see ainus, mis uppumast päästab.

Täna, 20. märtsil 2022, on Tartus rahulik ja selge taevaga õhtupoolik. Viimane jää sellest talvest sulab veel kõnniteedel. Lõpetasin just pärastlõunase kohvijoomise. Mõtlesin just täna hommikul, et üle pika aja olen ma päriselt rahul selle eluga, mida elan. See on kiire, kaootiline ja aeg-ajalt tikub ka üksildus hinge. Aga see on siiski minu elu. Minu.

Ja ma ei võta seda enam eal iseenesestmõistetavana.

Maailmas on hetkel keeruline. Ajalugu ähvardab korduda. Aga nüüd oleme targemad. Näen, kuidas mineviku kannatused kaasmaalastel kuklasse hingavad ja tehakse kõik, et midagi sellist enam ei korduks. Ehkki praegu oleme kaitstud, toetame teisi. Me võitleme.

Kõigi teede pikkus ajas on ühtne. Ma ei mäleta, milline Eesti kirjanik seda ütles.

Ühel päeval kohtume päriselt. Ma luban.

Taaskohtumiseni

Kerttu

Märksõnad
Tagasi üles