E, 6.02.2023

KIRI NEILE, KES JÄID ⟩ Marleen Karelson: saatke neile mida iganes te saate endale lubada

, Tartu Mart Reiniku Kooli õpilane
Marleen Karelson: saatke neile mida iganes te saate endale lubada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tuhanded inimesed küüditati Siberisse raudteed mööda.
Tuhanded inimesed küüditati Siberisse raudteed mööda. Foto: Elmo Riig

Tegu on Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostöös noortele korraldatud küüditamisteemalise kirjakonkursi «Kiri neile, kes jäid» ühe võidutööga.

Mina olen keegi, kes kõnnib teel, mille teie raske töö ja vaevaga rajasite, otsides taga teie mälestusi aastas 2022. Ma olen üks teie hulgast. Olen mahajäänute järeltulija. Et mõista oma elu väärtust ja lihtsust, püüan panna end hetkeks 1949. aastasse.

Kodumaa laulvad linnud maha jäid. Mälestused ümber tiirlemas. Kas värisesid nad külmast või hirmust teadmatuse ees. Ei sellest poleks neid enam miski päästnud. Juba kandus vagunipragudest sisse pressiv Siberi külmuse tuuleiil nendeni, kes nad elasid teadmatuses. Märts, mis oleks pidanud tooma algust uut, nüüd leinakuuna paljudele tuntud on. Siiski kaovad ka kõige jõhkramad teod lõpuks ajahamba varju ning aastakümneid hiljem on kevad jälle selga tõmmanud kuue, mis rõõmsalt räägib elust uuest. Enam pole hirmu, mis on eesti sugu kimbutanud aastasadu.

Läheb veel kaua aega, aga lõpuks inimesed vabalt kõnnivad, vabalt mõtlevad. Kõik ei keerle enam suursuguse punase ühtsuse ümber ning lõpp on igasugusel ajupesul ja hirmuvalitsusel. Nii mõnigi, kes kord kodunt rööviti, vaid mõni minut või tund neile anti, et kokku pakkida kõik, mida kauges teadmatuses vaja oli, on tulnud koju tagasi, meie juurde.

Märts, mis oleks pidanud tooma algust uut, nüüd leinakuuna paljudele tuntud on.

Kui oleksin ise selles hetkes, ei teagi, mis kaasa pakiksin, keda või mida säästa püüaksin. Nii palju inimesi võeti, kuid kes maha jäid, olid murtud murest. Emad, kelle lapsed kinni võeti. Lapsed, kes oma vanemaid enam kunagi ei näinud. Noor ja vabana sündinud hing ei kujuta isegi ette, kuidas reageerida sellistele kaotustele. Näha oma silmaga, kuidas sinu kõige lähedasemad söögilaua tagant kistakse. Kõik, kelle õiglusega täidetud hääled tuli vaigistada elu või surmaga, ja kui vähegi võimalik, siis selle teise variandiga, ei saanud sellise võimu all kaugele jõuda.

Tahaksin öelda, et mõistan täielikult teie valu, kuid kuidas ma seda üldse teha saaksin, isegi kui endast kõik annaksin. Ma pole ju näinud seda õudust, mida suudavad korda saata väga julmad inimesed. Olen elanud vaid vabas maailmas, kus on seadused ja hoovad, mis neid seadusi inimeste kasuks kaitsevad. Õnneks on nüüd raamatus keeratud uus peatükk, kus tähistatakse inimese sõna vabadust ja individuaalsust.

Juba aastaid on mind erinevad ajalooteemad köitnud, kuid eestlaste küüditamisse polnud ma varem süvenenud. Aga nüüd, kus olen seda teinud, saan aru, miks on vaja ka julmi ja südantlõhestavaid lugusid järgmise generatsiooniga jagada. Selleks, et mõista, miks vabadus on nii magus ja miks inimesed pole mänguasjad.

Vahel ei peagi õudseid asju läbi elama selleks, et midagi mõista ja tunnetada.

Aastaid tagasi laulis minu vanavanaema esimest korda, minu vaid mõne aasta pikkuses elus, jäneste laulu. Tegemist ei ole armsa lastelauluga, vaid südantlõhestava nutulooga. Kuigi laulu täpsed sõnad on aastatega hägunenud, oli kogemus väikesele lapsele piisavalt traumeeriv, et seda lugu ei unusta ma kunagi. Lugu rääkis kahest väikesest jänesest, kes metsaäärsel lagendikul rohtu sõid, kuid vaesed jänesed ei pannud süües tähele, et neid jälgis jahimees. Viimane salm räägib veel sellest, et miks polnud jänesed ettevaatlikumad.

Minu halva seletusega ei pruugigi lugu nii kurb tunduda, aga ometi istusime me seal kahekesi köögiakna all, vanaema ja mina, ja nutsime väikeste vaeste jäneste üle. Üks inimene, kes on elus kõike näinud ja kõike kogenud ning väike laps, kes on vaevu oma eluteed alustanud. Vahel ei peagi õudseid asju läbi elama selleks, et midagi mõista ja tunnetada. Tuleb püüda tunnetada ja läbi selle saada vähemalt aimu kaotusevalu suurusest.

Teie tütred, pojad ja lapselapsed, kes juba poolel teel Siberisse. Kui nad ükskord pärale jõuavad ja teile kirjutavad, siis kirjutage neile kõigest, mida õigeks peate. Rääkige armastusest ja tunnistage nii endale kui neile, et kuigi ajad on rasked, on inimesed alati kuidagi ikka hakkama saanud. Saatke neile mida iganes te saate endale lubada.

Suurima austusega

mahajäänute järeltulijalt

Märksõnad
Tagasi üles