/nginx/o/2022/03/23/14442816t1hb2b6.jpg)
Riik peab olema valmis oma tsiviilelanikke sõja korral kaitsma, kuid oma panuse sellesse saavad anda ka elanikud ise. Tänasest Postimehest selgub, et riigil puudub ülevaade, missugustesse varjenditesse peaksid inimesed sõja korral minema.
Hea uudis on, et meie poliitiku sõnul puudub hetkel otsene sõjaline oht Eestile ja seega on veel aega need kohad välja mõelda.
Oleks võibolla liiga lihtne hakata varjendite puudumises ja laokilejätmises süüdistama Eesti valitsusi. 1990. aastail elati mitte ainult meil, vaid ka mujal külma sõja lõpu eufoorias ning säärastele küsimustele nagu varjendid lihtsalt ei jõutud mõelda. Liiatigi vajasid värskelt taasiseseisvunud Eestis lahendamist pakilisemad küsimused.
Ent nüüdne Ukraina sõda näitab, et aeg on mõelda ka varjenditele. Venemaa pommirünnakud just tsiviilelanike pihta annavad tunnistust sellest, et sõjalise ebaedu tõttu on Moskva frustratsioon pöördunud Ukraina tavainimeste vastu. Meie Eestiski peame olema valmis selleks, et Venemaa ei saaks pommitamisega harilikke kodanikke justkui pantvangis hoida, et sõjalise vastupanu tahet murda. Varjendid aitaksid seda ohtu leevendada.
Ehkki on selge, et riik peab senisest rohkem varjendite loomisse panustama, lasub kohustusi ka inimestel endil.
Liiatigi on meil laiapindne riigikaitse, mis ei tähenda üksnes sõjalist kaitset. Kaitstud peab olema terve elanikkond. Ei saaks öelda, nagu poleks elanikkonna kaitsele üldse mõeldud. 2018. aastal koostatud riigikantselei ja siseministeeriumi dokument «Elanikkonnakaitse kontseptsioon» näeb ette varjumist kui üht võimalust, kuidas elanikke kaitsta.
«Siseruumidesse varjumine koos ventilatsiooni väljalülitamise, kõigi avade sulgemisega ja võimaluse korral akendeta seesmises ruumis püsimisega on peamine kaitsemeede, mis kaitseb inimeste elu ja tervist põlengusuitsust tekkiva, keemilise või radioaktiivse saastumise, aga ka plahvatuse mõjude eest,» nendib see dokument kiretult, rõhutades samas, et varjumine tuleb kõne alla juhul, kui inimesi ei õnnestu sõjapiirkonnast evakueerida.
Sestap saabki elanikkonnakaitse toimida koordineeritult. Kui ei õnnestu inimesi evakueerida, tuleb olla valmis varjumiseks. Kuhu täpselt varjuda ja kus võiksid olla evakuatsiooniteed – see võikski olla lähituleviku küsimus, mida riik peaks lahendama. Sõda on muidugi ettearvamatu ja paljud plaanid lendavad vastu taevast sõja esimesest päevast peale, aga plaaniga sõtta minek on igal juhul parem plaanitust rabelemisest.
Ehkki on selge, et riik peab senisest rohkem varjendite loomisse panustama, lasub kohustusi ka inimestel endil. Seesama elanikkonnakaitse dokument ütleb, et «kriisiolukordades toimetulek algab iga inimese enda ettevalmistusest. Esmane vastutus enda ja oma pere turvalisuse eest lasub igaühel endal».
Nii et mõelgem ka ise, mida me saaksime enda kaitsmiseks ära teha. Üks võimalusi on näiteks teha kevadtööde käigus korda kortermajade keldrid, kus tavaliselt vedeleb mingit ebavajalikku kola. Pommitamise korral oleks aga korras kelder koht, kuhu varjuda.
Riiaka naabri kõrval elades peame olema valmis kiiresti sõjaajale lülituma. Nii nagu Soome, kus on ehitatud palju varjendeid. Paanitseda pole mõtet, aga Ukraina sõda ignoreerida oleks lihtsalt rumalus.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)