/nginx/o/2022/03/22/14440938t1hae26.jpg)
Kui palju Ukraina lapsi peavad Eesti koolid lõpuks vastu võtma, ei tea praegu keegi. Halvimal juhul on sõda Ukrainas pikk ja kurnav ning Venemaa rünnakud tsiviilelanike vastu jätkuvad.
Kuid ka sõja kiire lõpp ei lahendaks siia jõudnud põgenike probleemi kohe. Nad võivad küll tahta koju tagasi pöörduda, kuid esialgu ei ole neil purustatud linnades kuhugi minna.
Seega pole Ukrainast tulnud õpilased Eesti koolides ajutine mure. Peame arvestama sellega, et paljud neist jäävad siia kauaks, osa aga kogu eluks.
Meie ees seisab kolm põhimõttelist probleemi. Kõige operatiivsem neist on seotud pagulaste vastuvõtu ning nende jaotamisega Eesti piirkondade vahel. Pole välistatud, et mingist piirist alates tuleb öelda: me rohkem ei saa ega suuda, meie võimetel on piir.
Teine probleem on seotud sõja erineva mõistmisega eesti ja vene päritolu õpilaste puhul. See on siin niigi olemas, kuid Ukraina laste tulek Eesti koolisüsteemi muudab õpilaste arvamused ja kogemused palju vahetumaks. Tulevad need, kes on ise sõjas kannatanud.
Üldise arusaama järgi valitseb eesti õppekeelega koolides Venemaa agressiooni kohta üks hukkamõistev arvamus, aga vene õppekeelega koolides leidub neid, kes tõesti usuvad, et Ukraina ise on ühel või teisel moel sõjas süüdi.
Tänase lehe ülevaade Tallinna kunstigümnaasiumi kohta kõneleb meile tegeliku elu keerukusest. Koplis asuva kooli 850 õpilasest umbes 250 on pärit venekeelsest kodust ja seal on erinevad vaated. Nüüd valmistub see kool Ukraina laste vastuvõtuks.
Küllap jääb mõni inimene agressori valesid uskuma veel pärast sedagi, kui Vene riik ja selle juhtimine täielikult muutub. Siiski pole pikemas vaates kahtlust, et tuleviku vene kool näeb Vladimir Putinis paariat, aga temale vastu hakanutes, eeskätt Volodõmõr Zelenskõis ja Aleksei Navalnõis, ajaloo kangelasi.
Hoiakuerinevus, millega Eesti haridussüsteem nüüd silmitsi seisab, on küll valus, kuid mööduv nähtus. Meie õpetajad saavad sellega hakkama.
Kõigist pagulaste koolihariduse probleemidest on tuleviku jaoks kõige olulisem see, et Ukraina lapsed õpiksid eestikeelses koolis.
Kõigist pagulaste koolihariduse korraldamisega seotud probleemidest on tuleviku jaoks kõige olulisem see, et Ukraina lapsed õpiksid eestikeelses koolis ja lülituksid eestikeelsesse kultuuriruumi. Muidugi tuleb soodustada ka ukrainakeelseid õpperühmi, kuid seda ikkagi eestikeelsete koolide juures.
Kui Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart mõne päeva eest Postimehe stuudios küsimustele vastas, püüdis ta jätta mulje, et kooli õppekeel on suure lahendust nõudva pagulasprobleemi juures teisejärguline. Mingu sinna, kuhu soovivad ja kus on ruumi, oli mõte. Pealegi ei saavat eesti koolid nii suure hulgaga hakkama, kui venekeelsed koolid ei aita.
Kõlvarti väide, et eesti kooli eelistades paneme süü Putini sõja eest justkui venekeelsele koolile, ei kannata kriitikat. Valik kahe keele vahel ja segregatsioon hariduses on ammu oma aja ära elanud.
Eesti keele arengukava näeb ette ülemineku ühtsele eesti koolile aastaks 2035. Seda sihti ei tohi hakata pagulasabi sildi all murendama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)