Päevakommentaar ⟩ Aimar Altosaar: ütle mullõ uma telehvoninummõr

Aimar Altosaar FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

Me peaksime harjuma oma mobiiltelefonidega ja mitte kartma nende numbrite avalikustamist, leiab Aimar Altosaar. 

Ummamuudu «Kõnõtraat» saavutas igikestva populaarsuse ajal, mil mobiilne telefonside oli hakanud juba Eestis levima. Alguses üksikute ärimeeste ja riigijuhtide käes olnud kopsakad ja rasked karbid muutusid mõne aastaga taskukõlblikeks ja hinnalt kättesaadavaks. Kohe aga tekkis harjumus, mille põhjendatusest on raske aru saada: oma mobiilse telefoni numbri salajas hoidmine.

Kodused lauatelefonid on ­olnud avalikud kogu aeg, ka nõukogude ajal. Vähemalt tavakodanikel, kes ei täitnud nõukogude ja parteiaparaadis mingeid tähtsaid ülesandeid. Kuid 1990. aastate lõpus ja selle sajandi esimesel kümnendil hakkasid lauatelefonid kasutamisest taanduma ning on saanud muinsuseks. Antikvaarseks on jäänud telefoniraamatud koos meie koduste numbritega, mida alles paarkümmend aastat tagasi kaubanduskeskuste juures lahkesti virnadest jagati.