PÄEVAKOMMENTAAR ⟩ Ene Kallas: mõni hommik pole ärkamist väärt

Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Iga hommik, mis ei alga äratuskella helina, vaid paisid nuruma tulnud kassi nurruga, on ilus. On ärkamist väärt. Nii ma arvasin. Kuni tuli 24. veebruari hommik. Vabariigi aastapäev.

Esimese asjana hommikul sain teate kahest suhtluskohast, kahelt inimeselt. Samas sõnastuses. See hommik ei olnud ärkamist väärt... Loodetavasti ei saa paljud meist teada, mida tähendab üles ärgata pommihelide saatel, aga ilmselt on see sada või lausa tuhat korda hullem kui lugeda sõjateadet oma nutiseadmest. Veel paar päeva tagasi, enne 24. veebruarit rääkisime Ukraina teemadel – arvasin, et sõda tuleb kindlasti, vestluskaaslane nii ei arvanud. Sest Ukrainale kallaleminek oleks Venemaale suitsidaalne. See ja kõik teised argumendid olid õiged ja loogilised. Ometi läks teisiti...

Kui pandeemia kiskus väikese Eesti sootsiumi kaheks, siis sõda, mis on siinsamas lähedal ja mis puudutab peaaegu kõiki, justkui liidab. Tõsi, on inimesi, kes ujuvad vastuvoolu ka siis, kui see on täiesti mõistusevastane... Siiski, selgelt on aru saada, et Eesti inimesed, olgu nad mis rahvusest tahes, on kõigiti valmis aitama ukrainlasi. Ühelt poolt kaastunne, teiselt poolt hirm: meie oleme järgmised. Kinnitustest, et Eestiga ei juhtu midagi, et NATO kaitseb meie piire, paraku alati ei piisa. Need inimesed, kes on näinud nõukaaega, elanud selles, ei oska usaldada mistahes suuri sõnu ja kinnitusi. Ometi võiks ju NATOt usaldada. Mis sest, et kuskil kriibib kahtluseuss.