JUHTKIRI ⟩ Kas meil on aega veel?

Venemaa agressiooni õigustav plakat Peterburis 7. märtsil 2022 Foto: -

• Peame taluma koormust, mille põgenike hulk ühiskonnale asetab
• Eesti peaeesmärk peaks olema sõjalise valmisoleku saavutamine
• Linnade kaitsmine vajab raketitõrjesüsteemi väljaarendamist

Üheksa aastat tagasi laulis Põhja-Tallinn, et «asjad võtavad aega alati, enne kui nad realiseeruvad». Kui heidame pilgu taevasse nüüd, siis peaks olema selge, et aega meil enam ei ole. Tegutseda tuleb viivitamatult, sest sõja vastu peab valmistuma kõige mustema, mitte kõige tõenäolisema stsenaariumi järgi.

Ja see eeldab tegutsemist korraga väga mitmes valdkonnas. Esiteks, sõda on meie juurde juba jõudnud Ukraina põgenike kaudu, ja nende elukorralduse sättimine vahetult käib. Põgenikke on praeguseks rohkem, kui paari nädala eest arvati, ja ei saa välistada, et neid tuleb veelgi.

Peaksime leidma endas meelekindlust taluda koormust, mille suur põgenike hulk ühiskonnale paratamatult asetab. Kuid need raskused on kõik väikesed võrreldes Ukraina kangelasliku panusega võitluses Putini Venemaaga, mis on ka meile kõige suurem sõjaline oht. Aitame ukraina põgenikke kõiges, mis on me võimuses, see on meie panus võitlusse praegusel hetkel.

Mitte päris põhjuseta peljatakse konflikte, mis võivad tekkida rahvuste pinnal seoses suhtumisega käimasolevasse sõjasse. Nagu me tänases lehes kirjutame, sellistest vahejuhtumistest teatatud veel ei ole. Samas käivad ametnikud ja poliitikud kohtumas inimestega Ida-Virumaal ja mujalgi, kus võib karta erimeelsusi selle sõja olemuse mõistmisel.

Iga eestimaalaseni peaks jõudma tõde, et mitte ükski riik ei ole pärast II maailmasõda tapnud rohkem vene emakeelega inimesi kui Venemaa. Ja seetõttu on kõik eestimaalased praegu ühes paadis – kui sõda peaks siia jõudma, pole vahet, mis on kellegi emakeel, häving on kõikjal.

Me peaksime tegema kõik, et seda ei juhtuks, ei lähemal ajal ega kaugemas tulevikus, aga ka valmistuma võimaluseks, et see siiski juhtub.

Aega kõhelda enam ei ole. Meie lapsed ja lapselapsed maksavad rõõmuga tagasi selle laenu, mille me nende rahuliku tuleviku nimel praegu võtame.

Postimehe tänases Fookuses analüüsib Meelis Oidsalu sõja võimalikke eskalatsioone ja meie valmisolekut selleks. Üks sünge võimalus on, et Putin ähvardab raketilöökidega sihtmärke Poolas ja Baltimaades, kui NATO ja lääneriigid ei leevenda sanktsioone ega lõpeta Ukraina sõjalist toetamist.

See tähendab, et peame praegu kiiremas korras selgitama välja ja valmistama ette piisavalt varjendeid tsiviilelanikele. Siin on aastakümnetepikkune tegemata töö, mis tuleb nüüd hoogtöö korras kiiresti ära teha. Samuti tuleb elanikkonda teavitada nende elukohale lähimast varjendist ja sellest, mida teha õhuhäire korral. Ning soovitada varjendiga tutvuda, et tee oleks teada.

Meie peaeesmärk peaks aga olema saavutada selline sõjaline valmisolek, et imperialistlikul naabril kaoks reaalne võimalus Eesti ja Baltikumi ründamisel edu saavutada. Oidsalu hinnangul on sellise valmisoleku saavutamiseks vajalikud otsesed kulutused 2,5 miljardit eurot. Lõviosa sellest läheks nüüdisaegse raketitõrjesüsteemi väljaarendamisele Eesti suuremate linnade kaitseks. Lisaks on vajalik püsiv kaitsekulutuste osakaal kolm protsenti SKTst.

Kui kõik see tundub kallis, siis peab arvestama, et võimalikud kaotused selle tegemata jätmisel on majanduslikult ja humanitaarselt korvamatud. Aega kõhelda enam ei ole. Meie lapsed ja lapselapsed maksavad rõõmuga tagasi selle laenu, mille me nende tuleviku nimel praegu võtame.