Veel kuu aega tagasi elasin mina ja enamik ukrainlasi oma tavalist elu. Meil olid plaanid, lootused ja unistused. Nüüd on meil uus ja kohutav reaalsus. Sõda tähendab, et meie ainsaks plaaniks, lootuseks ja unistuseks on ellu jääda, nii inimeste kui riigina. Meie linnad muutuvad varemeteks, lugematud ukrainlased kaotavad kodud, oma lähedased, ja mis veelgi hullem – oma elu. Minu armastatud Kiiev on hävimisohus, nii paljud Ukraina linnad on juba maatasa tehtud. Ma ei mäleta, millal ma viimati öösel magasin, ilma et oleksin pommitamise või plahvatuste tõttu üles ärgates iga kord mõelnud: «Kas see ongi kõik? Kas ma suren nüüd?». Putini Venemaa hävitab minu riiki. Kuid Putin ei ole üksi.
Paljud kuulsad venelased on aga oma pea liiva alla peitnud. Nad püüavad eirata ilmselget tõsiasja, seda, et nad toetavad mõrtsukaid. Nende maksudest ostetakse Venemaale rakette, mis hävitavad Ukraina haiglaid, koole ja muuseume. Nende valitsus levitab valesid, eitades Ukraina suveräänsust. Vene kuulsused võiksid olla tõe hääleks, võiksid toimuva sõja hukka mõista ja püüda muuta Venemaa avalikku arvamust selle kohta, mis tegelikult toimub. Kuid miskipärast ei tee enamik neist seda. Filipp Kirkorov ei ole erand.