Maailm on sukeldunud muutuste pööristesse. Kurjakuulutavatest hoiatustest hoolimata ei tahtnud peaaegu keegi veel mõni nädal tagasi uskuda, et keset Euroopat lahvatab barbaarne sõda. Vaid pisut üle kahe aasta tagasi kuulusid pigem ulme valdkonda teadlaste jutud maailma lukku keeravatest pandeemiatest. Mõlemast on saanud uus reaalsus, millega ei saa leppida, aga tuleb õppida koos elama, kirjutab akadeemik ja Tartu ülikooli professor Kalle Kirsimäe.
Tellijale
TEADLASE PILGUGA ⟩ Kalle Kirsimäe: kas majanduse jätkuval kasvamisel on piirid? (5)
Need on kõige värskemad ja drastilisemad näited hästi argumenteeritud hoiatustest. On inimlik, et ei taheta enne katastroofi saabumist uskuda, et asi nii kaugele jõuab. Probleemi eitamise faas on aga lihtsalt kaotatud aeg, mil asjad saavad minna ja ainult lähevadki hullemaks.
Viiskümmend aastat tagasi, märtsis 1972, nägi trükivalgust märgiline raamat «Kasvu piirid». Selle põhijäreldus oli karm: elanikkonna ja majanduse jätkuval kasvamisel ning Maa ressursside ammendumisel variseb maailma majandus 2070. aastaks kokku. Aluseks mitte lihtsalt filosoofilised mõtteharjutused, vaid kiretu arvuline modelleerimine.