JUHTKIRI ⟩ Lääs peab olema valmis sõja laienemiseks

Urmas Nemvalts joonistab Foto: Urmas Nemvalts

• Ukraina sõja eskalatsioonioht on rahukõneluste ummikseisu tõttu kasvanud
• Vaenlast saab heidutada tugeva armee ja kaitsekulutuste suurendamisega
• Samas ei maksa karta, nagu sööksid kaitsekulutused ära majanduskasvu

NATO peab olema valmis Ukraina sõja eskaleerumiseks, sest Venemaa viimased sõjalised sammud on viinud sõjategevuse NATO piiridele lähemale. Eestil ei jää midagi muud üle kui kaitsekulutusi lisada.

Venemaa on pommitanud Poola piiri lähedal asuvat Javorivi rahuvalvebaasi ning eile ka Lvivi, mis seni oli Venemaa pommirahe eest pääsenud. On selge, et Venemaa soovib anda NATO-le sõnumit mitte saata enam Ukrainale sõjalist abi ja rahvusvahelisi võitlejaid.

Suure tõenäosusega kukkus läbi Venemaa välksõja plaan vallutada mõne päevaga Kiiev ja panna ülejäänud maailm sündinud fakti ette. Sestap ei arvestanud Venemaa ilmselt ka võimalusega, et Ukraina läänepiiri kaudu tuleks riiki sõjalist abi, sest eeldati, et mõne päevaga on kõik läbi. Nüüd on aga olukord muutunud, Vene armee on hakanud valimatult pommitama tsiviilelanikke, ­kavatsusega anda samas ka NATO-le sõnum, et nad ei tohi sekkuda.

Tundub, et sarnaselt Venemaaga polnud Ukraina pikemaks vastupanuks valmis ka NATO, võttes sisse passiivse positsiooni. Ent Venemaa laienev sõjategevus peaks sundima ka NATOt olema aktiivsem. Kui aga NATO ei soovi kehtestada lennukeelutsooni, siis kuidas kavatseb ta tagada Venemaa suurenenud pommitamise ajal abi edasise jätkumise Ukrainale?

Eskalatsiooni oht on seda tõsisem, et Ukraina-Vene rahukõnelused on ummikseisus, mida saadab Vene pommide sadu Ukraina linnadele. Võib arutleda igasuguste rahulepingu punktide üle, kuid on päevselge, et niikaua kui Kremli peremeheks jääb Vladimir Putin, on püsivat rahu Ukrainaga raske ette kujutada.

Kui aga NATO ei soovi kehtestada lennukeelutsooni, siis kuidas kavatseb ta tagada Venemaa suurenenud pommitamise ajal abi jätkumise Ukrainale?

Liiatigi tasub meenutada, et küsimus pole ju ainult Ukrainas. Sõjale eelnenud ajal väljastas Moskva läänele ultimaatumid, millega soovis uuesti kehtestada kontrolli Ida-Euroopa üle. Seega paistab igasugune rahuleping Ukrainaga praegu vaid vaheetapina.

Lääne probleem on see, et neil puudub liider, nagu ukrainlastel on nende president Volodõmõr Zelenskõi. Ei ole ühtegi Winston Churchilli, kes ütles, et raudne eesriie on langenud ja lääs peab olema valmis tagasi tõrjuma Vene imperialismi.

Aga ennekõike on vaja rõhutada valmidust eskalatsiooniks ja uueks külmaks sõjaks. Viimast ei võitnud lääs telefonikõnedega Nõukogude liidritele, vaid tugeva armee ja kaitsekulutuste regulaarse suurendamisega. Seda tuleb teha ka praegu, sealhulgas Eestis.

Eesti valitsus on teatanud kaitsekulutuste suurendamisest, kuid teha tuleb rohkem. Oleme kirjutanud varemgi kaitseväe juhataja Martin Heremi viidatud miljardist eurost, millega saaks kohe kaitsevõimet kohendada. Jah, külma sõja ajal olidki riikide kaitsekulutused SKTst suuremad kui külma sõja järgsel perioodil. Samas toimus kaitsekulutuste suurendamise ajal ka Saksamaa Wirtschaftwunder, majandusime – seega ei maksaks karta, nagu sööksid kaitsekulutused ära majanduskasvu. Vaja on vaid julgust. Seda nii Eestis kui ka läänes tervikuna.