Mihkel Mutt

FOTO: SCANPIX

Miks idaeurooplased ei tuleta rikkale läänele meelde, et kaastunne Kreeka suhtes, kus miinimumpalk langetati äsja «ebainimlikult madalale», 680 euro peale, on ebaproportsionaalne, küsib kolumnist Mihkel Mutt.

Paneb imestama, kui vähe kostab praegu «vanast» Euroopast nurinat «uute riikide» üle. Vist ainult edev hollandlane Geert Wilders kogub avalikult idaeurooplaste kohta komprat. Muidu (nagu Inglismaal või Prantsusmaal) suubuvad vastavad meeleolud enam-vähem üldisesse immigratsioonivastasesse pahameelde. Ometi oleks ootuspärane, et kui ajad muutuvad halvaks, otsitaks patuoinaid igast ilmakaarest. Lääne-Euroopa elanikel on kuldne mälestus, kuidas vanasti, enne kui EL tosina riigi võrra laienes, elati väga hästi. Et juurdetulijad olid puupaljad, siis võikski argimõistus järeldada, et uute riikide «ülesputitamine» on süüdi nende endi praegustes hädades.

Miks on nurinat siiski suhteliselt vähe (kuigi see võib veel tekkida)? Ehk peaksime hingama kergendatult, et Saksamaa uus vaenlasekuju on tule enda peale tõmmanud. «Robustse ja apla revanšisti» kuvand, mis Euroopas hetkel nii hästi kaubaks läheb, tõrjub meie kui santide kuvandi kõrvale.

Rikas tunneb vaese vastu üldse vähem huvi kui vastupidi, v.a siis, kui too on tema palgaline või pärisori või ta ise töötab mingis abistamisorganisatsioonis. Vaene käib rikka värava või akna taga piilumas, kuidas saksad elavad. Siis ta saab unistada, kuidas ka tema ükskord elama hakkab. Ta ise eksisteerib rikka jaoks mingis teises dimensioonis või alajaotuses.

See aitab mõista, mis toimub praegu Euroopa meedias ja ka poliitikatubades seoses Kreekaga. Käib pidev halamine: kuidas kreeklased uusi kasinusmeetmeid välja kannatavad? (Jutt pole praegu Kreeka võimalikust doominoefektist ja hukatuslikust mõjust Euroopa majandusele abstraktsemalt, vaid just nn inimfaktorist.) «Rohkem ei ole enam võimalik, need ohvrid on üliinimlikud» jne. Ometi võiksid sada miljonit idaeurooplast oma igapäevase elu najal raudselt vastupidist väita.

Psühholoogiliselt on muidugi tähtis, et elutaseme langemine on alati masendav. Kreeka langeb meie mõistes peaaegu väga healt rahuldavale. Võiks küll meenutada, et  30 aastat tagasi oli Kreeka vaene maa, aga inimene harjub heaga kiiresti. Nüüd kurdetakse, et ei saa väljas söömas käia, nagu oleks see elementaarne inimõigus. (Veel kaugemast minevikust võiks meenutada, et ilma Churchilli põikpäisuseta poleks üldsegi võimatu, et ka Kreeka oleks kuulunud idablokki, aga selle meenutamist on vist tõesti palju nõutud.)

Seevastu viletsa elujärje paranemine rahuldavaks kosutab meelt. Sellest ka eestlaste vahepealne võimas tulevikuusk. Ent meilgi tõusis paljude inimeste palk viimast korda 2008. aastal, elamiskulud  on aga pidevalt suurenenud. Ka meist on enamik jäänud vaesemaks.

Psühholoogiliselt on tähtis tööhõive, Kreekas on tööpuudus 21 protsenti, noorte hulgas kaks korda kõrgem.  Ent ka Eestis on tegelik töötus ametlikust suurem ja töötutega tuleks liita kaks kolmandikku neist, kes on välismaale tööle läinud.

Äsja langes Kreeka miinimumpalk 680 euro peale ja  seda võetakse kui maailmalõppu. Seda ongi üle kahe korra vähem kui Luksemburgis, aga siiski üle kahe korra rohkem kui Eestis.

Need faktid on üldiselt teada ja poleks põhjust neil  peatuda, kui see ei tekitaks küsimust, miks keegi seda ei maini. Ma ei mõtlegi, et päevast päeva (ega siis meie kui korralikud inimesed taha oma kannatuste eest mingit aukraadi saada!), aga natukegi. Et kostaks kas või ükski hääl, et inimliku viletsuse põhi on Kreekast väga kaugel. Ja et selles veendumiseks pole vaja sõita Ladina-Ameerikasse, näiteid leiab üleaedse juurest. Vaevalt see teadmine kreeklastele eriline lohutus oleks, küll aga oleks see viisipärane – kas või teadusliku objektiivsuse  tähenduses.

Aga kes peaks sellest rääkima? Rikkad riigid, nagu öeldud,  ei tule võib-olla selle pealegi. Kui vastav teema üles võtta, siis vaatavad nad algul üllatunult ringi, enne kui taipavad:  ahjaa, need seal...  Poliitkorrektsusest jääb ütlemata, et  «nendega on teine asi».  Seal elab kolkarahvas,  kel nende «harimatuse ja vaesuse» tõttu  ei või mingeid vajadusi ega tundmusi ollagi. Ausalt, see on väga lõbus mõte.  

Idaeurooplased ise on vait, käivad, nina maas. Ja targasti teevad!  Sest kui nad peaksid  mugavusega harjunud hellitatud inimestele meenutama, et nonde kaastunne Kreeka vastu on ehk natuke ebaproportsionaalne, saaksid nad niisuguse põlastuse osaliseks, et hoia ja keela. Seevastu praegu nad ei kutsu viha välja, kuna on vaiksed nagu juudid mõnes Ukraina linnas sada aastat tagasi, kui õhus oli pogrommioht. Ja kas oleks neil midagi võita, kui nad räägiksid? Kardan, et mitte midagi.

Ka mina ei kirjutaks sellel teemal mingil juhul mõnes suures üleeuroopalises väljaandes – isegi kui pakutaks. Seda tänitamist, mis siis tuleks!  Võib-olla võtaks Guy Verhofstadt või Barroso isiklikult hüüatada: «Tänamatud!» Siim Kallasel oleks piinlik järgmine päev tööle tulla. Ei, avalikult mitte mingil juhul. Aga siin – praos, lutikana – võib öelda küll: Euroopa solidaarsus on «juhitud» solidaarsus.

P. S. Vägisi tekib tunne, et mäsu Ungari, täpsemalt Orbani valitsuse ümber ei paisunud vahepeal nii suureks (taheti koguni  rakendada artiklit 7, millega saab riigi EList välja heita!) iseenesest. Kahtlemata ilmutab  Orban diktaatorikalduvusi, kui tahab  karmi käega oma  eelkäijate sotside poolt ruineeritud majanduses korra majja luua. Aga nähtavasti oli kellelgi tarvis luua ka «näidiskeiss» uute riikide seas, et nördimust Kreekalt kõrvale juhtida.  Ei saa ju olla, et sullereid on üksnes vanade riikide hulgas!