Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Ksenia Repson: püsti, kohus tuleb

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ksenia Repson
Ksenia Repson Foto: Marina Puškar

Kummaline küll, kuid Eestis vangis istuda, tuleb välja, pole kuigi hirmutav. Nagu selgub nüüd juba laiale avalikkusele tuntud kaasusest, ei pruugi sinna üldse karistust kandma ilmudagi. Kogu see lugu on väljunud juba Eesti piirest – Eesti Euroopa Liikumise endise juhi ja Playboy tähe Anna-Maria Galojani Londoni-seikluste aspekte kajastavad ja arutavad koguni juhtivad Venemaa meediakanalid.




Neil päevil kuulsin juudi kogukonna esindaja Boris Oksa suust hämmastavat lugu, kuidas kaks usklikku Iisraeli kodanikku, kes istusid Eesti kinnipidamisasutuses narkootikumide smugeldamise eest, nõudsid eritoitu ja rabil tuli tahes-tahtmata viia neile saadetisi, mis valmistatud kooskõlas koššeri reeglitega.

Kuid Joosep Laiksoo juhtum on lihtsalt ennekuulmatu, tekitades kibedat pettumust ebaõiglase ja ebaadekvaatse kohtuotsuse pärast. See noormees istus kolme hukkunuga liiklusavarii põhjustamise eest trellide taga reaalselt kolm kuud, kõigest kuu iga võetud elu eest, aga Hillar Koitla, kes kaotas selles katastroofis ema ja isa, pidi talle veel maksma seitse tuhat eurot, kuna kohus ei arvestanud, et vanemateta jäänu on kannatanud moraalset kahju.

Üldiselt, moraalse kahju mõistmine ja selles küsimuses kohtusse pöördumine kuulub Eesti elaniku puhul pigem fantaasia valdkonda. Ennem kannad kerjakotti, kui kaitsed oma au kohtus. Selles mõttes, näiteks, töötab riigis kõige korrektsemini Pressinõukogu, kuigi kõige enam, mis selle abil saavutada võib, on vastulause inimest solvanud väljaandes, mingit kompensatsiooni väärikuse riivamise eest ei kaasne.

Seda, mida Laiksoo kandma pidi, on raske nimetada karistuseks. See, vabandage, on mingi spaasalongi külastus või loteriivõit.

Aga meie karistussüsteem võib oma humanitaarsetes püüdlustes minna veelgi kaugemale. Teema vastu pisut huvi tundes selgub, et näiteks mõningates kapitalistlikes riikides, millega me võime end vabalt kõrvutada, on vanglates massiline liitumine islami haruga. Ajutiselt, enamikul juhtudel.

Ja nii on kinnipeetavail oma uue religioosse tõekspidamise kohaselt õigus kolmele vabale päevale: reedele ja laupäevale usulistel põhjustel ning pühapäevale üldtunnustatud reeglite kohaselt. Sealiha vangid ei söö, see-eest toidetakse neid kallima ja maitsvama veise- ja lambalihaga.

Kui nüüd ühiskonnas suuri kahtlusi äratav ACTA vastu võetakse, ei pruugi viimase aja internetinali sellest, et Mi­chel Jacksoni laulu allalaadimise eest saab aasta rohkem kui määrati arstile, kes ta tappis, üldse naljaks jääda. See oleks väga meie moodi.

Tagasi üles