/nginx/o/2023/12/13/15779116t1h0d68.jpg)
/nginx/o/2022/03/17/14431048t1hc445.jpg)
- Putinistide maskid on langenud
- Lõimumata venelased on aidanud mõne Eesti poliitiku karjääri
- Rahvamassid on kaasa läinud Putini kuritegudega
Tunnistades kodurahu väärtust, ei saa siiski jätta tõele näkku vaatamata: Vladimir Putini režiimi ja ideoloogiat aastaid toetanud ja/või sellest kasu lõiganud inimesed on vähemalt moraalselt süüdi Ukraina-vastases agressioonis, leiab kolumnist Sergei Metlev.
Selliseid inimesi on ka Eestis. Putin on ühe mõttekultuuri väljendus, mitte lihtsalt üks võimur.
Olen viimased nädalad selgitanud igal pool, kus võimalik, et venelaste kollektiivne süü Ukraina rahva tapmises ei ole absoluutses tähenduses võimalik, sest liiga paljud venelased on liiga kaua (tõsi, vähemus ja edutult) Putini režiimi ja ideoloogia vastu võidelnud või vähemalt oma vastumeelsust süsteemselt väljendanud. Kui tahame, et see diktatuuride nõiaringi kinni jäänud hiigelriik kunagi päriselt maha rahuneks, siis peame seda meeles pidama.
Süü stalinlikes mõõtudes massimõrva eest on moraalselt ja õiguslikult käsuandjatel ja täideviijatel ning moraalselt kõigil Putini režiimi ja ideoloogia toetajatel ja/või sellest kasulõikajatel. Kui seda eitada, siis keeldume nägemast Putini diktatuuri tekke ja edukuse põhjuseid. Sel juhul sööstame pärast Putini lahkumist taas eufooriasse, nagu seda tegi läänemaailm 1991. aastal. Enesepettuse hind kujunes väga kõrgeks.
Venemaalased ei suutnud (enamik ka ei tahtnud) võtta vastutusele Nõukogude kurjategijaid, ei puhastanud riiki kompartei ega KGB pärandist. Venemaal ei arutatud korralikult läbi vastutust Nõukogude terrori eest ja ühiskonna enamik ei teadvustanud teistele rahvastele tekitatud kannatusi. Maailm ei teinud enda poolt ka üleliia palju, et suunata Venemaad päriselt muutuma. Kui Putini režiim kokku kukub, siis ei tohi seda saatuslikku viga korrata. Süü ja vastutuse küsimused on siinkohal äärmiselt olulised, kuigi ebameeldivad. Ilma lustratsioonita ei tohi lääs suhteid Venemaaga taastada.
Putini toetajad on oma valikutega aidanud koondada üüratut võimu impeeriumi fantoomvaludes vaevlevas riigis ühe diktaatori ja tema paleenarride kätte. Vastuteeneks on diktaator toitnud nende imperiaalseid illusioone ning täitnud gaasi- ja naftatuludega nende rahakotti (Venemaal on enamiku palgasaajate sissetulek seotud riigiga).
/nginx/o/2022/03/17/14431049t1h3c7a.jpg)
Nagu ütles tuntud Vene politoloog Jekaterina Šulman, kukkus tasakaalustavate demokraatlike institutsioonide loomine lõplikult läbi ja käes on selle tagajärjed. Võimude tasakaal ja ausad valimised, mida tsiviliseeritud maailm kalliks peab, on alati teeninud ka suurte sõjakatastroofide vältimise eesmärki.
Igasugust opositsiooni «lääne lakeideks» nimetanud Putini poolehoidjad, kes on plaksutanud või heakskiitvalt vaikinud ühingu Memorial ja Navalnõi liikumise likvideerimisel, on kogu aeg Venemaale auku kaevanud, seda revanšistlikus eufoorias märkamata. Ja selline muster läbistab suuremat osa Vene ühiskonnast, kaasa arvatud kultuuri- ja spordieliiti.
Lähivälismaal on osa venekeelse vähemuse konsolideerumine Putini ümber võimaldanud mõnedel poliitikutel ehitada üles oma karjääri. Propagandamasin on taganud vaenulikkuse asukohariigi ja lääne suhtes ning loonud tugeva metropoli kuvandi, millel need poliitikud on aastaid ratsutanud.
Venemaa välispoliitika põhieesmärk Balti riikides on alati olnud eraldada keeleliselt ja meeleliselt venelased ühiskonna enamikust, süstida neile impeeriumikokteili ning sellega takistada suurte demokraatiameelsete ja kohalikku ellu lõimitud venelaste koosluste teket Euroopas, et nad ei säraks Venemaa venelastele võimsa alternatiivina. Ja loomulikult, et õõnestada sellega kodurahu neis riikides.
Ei ole mingi üllatus, et põgenike abistamist Eestis toetab 93 protsenti eestlasi ja 60 protsenti muukeelseid (riigikantselei, 2022) ning toetus kuulutmisele NATOsse on eestlastel 93 protsenti ja muukeelsetel 43 protsenti (kaitseministeerium, 2021).
Mõned meie venekeelsed poliitikud on aastaid kaitsnud isoleeritud vene kooli mudelit. Kaitsnud umbkeelseid direktoreid, nagu Linnamäe vene lütseumi juht Sergei Garanža, kes riputas oma koolis seinale Vene suursaadiku portree. Käinud täna keelatud Vene telekanalite saadetes justkui «alternatiivset juttu ajamas». Nüüd õigustavad need saatejuhid otseselt Ukraina inimeste mõrvamist, nad on kurjategijad. Kahjuks ei näe me Eestist pärit endiste saatekülaliste enesekriitikat ja arutlust sel teemal, mida nemad oleks saanud teha, et kohalikud venekeelsed inimesed mõistaks paremini Putini diktatuuri olemust.
On piinlik lugeda, kuidas Yana Toom räägib, et «võiksime anda Putinile võimaluse säilitada oma nägu». Tal ei ole enam mingit nägu. Ma täiesti usun, et Yana Toom ei ole isiklikult president Putini kui ühe poliitiku toetaja, nagu ta väidab. Teda kihutab tagant hoopis soov saada putinistide hääli, rahuldada oma kibestumust Eesti riigi vastu ning elada head elu Brüsselis. Ja vastutada ta ei taha. Ma eeldan, et Toom vastaks sellele, et mina siin halvustan alusetult oma rahvuskaaslasi.
Tunnustatud noor vene kirjanik ja esseist Alissa Ganijeva, kes on ka Eestis käinud, kirjutas Ukraina sõja valguses: «Selline ebainimlik võim, selline rahvamasside pime kaasajooksmine võimu kuritegudega, ametnike selline kintsukraapimine ja mõnede intelligentide poolne võimu tegude imetlemine – see on iga mõtleva venemaalase häbi ja valu.»
Nüüd on maailmas kaks erinevat vene rahvast ja kahel toolil istuda pole enam võimalik – mõned aga endiselt üritavad!
Pärast Ukraina ründamist ei ole võimalik enam kuuluda putinistidega sama vene rahva sekka. Nüüd on maailmas kaks erinevat vene rahvast ja kahel toolil istuda pole enam võimalik – mõned aga endiselt üritavad!
Venemaa peab muutuma eeskätt seest ja selleks peab suurem osa Vene kodanikkonnast läbi valude ja enesepitsitamise mõistma, et nad on 140-miljonilise tuumariigi osakestena vastutavad inimkonna ja ajaloo ees. See marurahvuslik luul peab lõppema. Välismaa venelased, keda ei ähvarda repressioonid, peavad oma põhimõttelise positsiooniga neid tagant tõukama ja mitte jätma võimalusi vingerdamiseks. Ja lääs peab selle ebainimliku režiimi ja ideoloogia lihtsalt jõuga välja juurima, isegi kui endal on valus.
Siin ei ole pooltoone. Või õigemini, kes hakkavad Ukraina-vastase agressiooni ja Putini režiimi eksistentsi teemadel pooltoone looma, on väga suure tõenäosusega kurjuse poole valinud.
Kurjus ja headus on meie ajastul end ära defineerinud. Headus – demokraatlik vaba maailm – peab kasutama oma edumaad, et moodustada rusikas ja kaitsta sellega inimlikkuse kõige olulisemaid väärtusi. Me peame kurjuse alistama.