Paistab, et põletavaim teema paljude Eesti haridusjuhtide päevakorras on praeguses olukorras tuhanded Ukrainast põgenenud lapsed ja noored, kellel on õigus saada haridust meie koolides. Osa neist on juba kooli asunud ning meie riigi haridusperel puudub aeg, et pidada sisulist arutelu, mis kujul ja formaadis peaks neid lapsi õpetama.
Me ei ole piiratud mitte üksnes ajaliselt, vaid ka inimressursside poolest. Õpetajate ja tugispetsialistide puudumine ei lase meil kasutada parimaid praktikaid ja metoodikaid, mis aitaksid Ukraina noortel kohaliku keelelis-kultuurilise ruumiga kiiresti ja tõhusalt kohaneda.