Hannes Nagel: Kreml ei ole suuteline vigadest õppima

Hannes Nagel Foto: Kadi Kriit

Venemaa avantüür lõpeb varem või hiljem 1989. aasta Afganistani stiilis Ukrainast taandumisega. Akuutset kriisi ja sanktsioonide kehtestamist jälgides tasub mõelda pikemale vaatele, mis toob Venemaa võimu vältimatult lähemale 1991. aastal alanud impeeriumi lagunemise lõppvaatusele.

Venemaa invasiooni kirjeldamisel keskendutakse liialt arvudele. Kui piirdume vaid pealiskaudse numbrivõrdlusega – Ukrainal nii palju tanke ja Venemaal nii palju –, siis oleme läinud agressori soovitud rada mööda. See on otsetee terrorirežiimi soovitud pseudodialoogini teemal kellel-on-suurem-ja-rohkem-musklit. Ikka selleks, et külvata hirmu. Vene armee suurim relv ongi kaose ja hirmu, ebakindluse ja kahtluse külvamine vastaste seas, sest moraalselt pole neist kellelegi väärikat vastast. Hirmutaktika kasutamise ja väärtuste puudumise tõendiks on elamurajoonide või lastekodu pommitamine. See on lihtlabane riiklikul tasandil toetatud terrorism, ei midagi muud.

Neile, kes soovivad Kremli mõttemaailma paremini mõista, soovitan vaadata ukraina režissööri Sergei Loznitsa filmi «Donbass» (2018), mis kirjeldab ehedalt Russki mir’i väärtusi ja selles elamise reaalsust. Üleolevuse ja läbimõtlematuse mõju otsustele tunneb ajalugu hästi.