Paljudele tuli üllatusena Ukraina rahva suhtumine ja reaktsioon. Isegi enne sissetungi, mitmete muret tekitavate märkide kiuste, jäid paljud ukrainlased oma igapäevarutiini juurde. Nad tegid vaid igaks juhuks mõningaid ettevalmistusi: uurisid pommivarjendite kaarti, pakkisid hädaolukorraks seljakotid, täitsid autode paagi bensiiniga ning ostsid isegi relvi ja laskemoona. Sellised ettevalmistused võisid tunduda muret tekitavana, ent paljude ukrainlaste jaoks aitas see tunda end ettevalmistatuna.
Kui sõda algas, mobiliseerusid ukrainlased nagu ei ükski teine rahvas. Üle saja tuhande inimese astus vabatahtlikult territoriaalkaitseüksustesse. Sõjaväeasutustes moodustusid järjekorrad ukrainlastest, kes olid valmis oma kodumaad kaitsma.
Armeega liitusid ka kõrgetasemelised poliitikud nagu Kiievi linnapea. President Volodõmõr Zelenskõi käis avalikult ja isiklikult kontrollimas rindejoont. Tavakodanikud lõid erilise sõjaaja majanduse, annetades ja toimetades Ukraina armeele ja territoriaalkaitsele tasuta toiduaineid, riideid ja ravimeid. Lisaks sellele hakkasid mitmed ettevõtted õmblema kuulikindlaid veste, täitma neid isetehtud metallplaatidega ja kinkima neid sõduritele. Üks internetist enim otsitud retsept oli Molotovi kokteili oma, mis naljaga nimetati ümber «Bandera smuutiks». Vabatahtlikud organisatsioonid kogusid massiliselt annetusi ja hankisid Ukraina sõduritele raadiotelefone, kiivreid ja isegi droone.