JUHTKIRI ⟩ Tuleb tõsiselt valmistuda sõjaks

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Riigikaitse vajab miljardisüsti
• Heidutusest üksi enam ei piisa
• Elame juba praegu sõjaajas

Kui tahad rahu, valmistu sõjaks – sellest roomlaste tarkusest on Ukraina sõja valguses aru saanud ka Eesti poliitikud, kaitseminister Kalle Laanet on esitanud ettepanekud kaitsekulude lisarahastamiseks. See on õige samm, sest Ukraina sõda näitab, et Venemaa võib reaalselt naaberriiki rünnata.

Juba enne Ukraina sõja algust tegi peaminister Kaja Kallas ettepaneku suurendada kaitsekulutusi täiendavalt 380 miljoni euro võrra. Nüüdse lisarahastuse summad pole veel selged, sest pole veel teada, mida on võimalik hankida kaheaastase ajaraami jooksul.

Kuid aega ei pruugi nii palju olla ja tegutseda tuleks viivitamatult. Kaitseväe juhataja Martin Herem nentiski, et miljardi euroga saaks alustada kohe riigikaitse tugevdamist. Heremi sõnul tasuks alustada lühimaa õhutõrje- ja tankitõrjerelvastusest. Ukraina sõda ongi näidanud, kuidas tankitõrjerelvadega saab edukalt maha võtta Vene tanke ja kui tähtis on õhuruumi valitsemine. Pole siis imestada, et ukrainlased paluvad NATO-l kehtestada lennukeelutsooni.

Eesti on õnneks NATO osa ja seega kuulub Eesti õhuruumi kaitsmine NATO ülesannete hulka. Liiatigi on Eesti kaitseplaanides arvestatud NATO abiga. Kuid me peame olema valmis end ka ise kaitsma, eriti esimese rünnakulaine ajal Venemaa poolt. Peame ka arvestama, et Vene vägede olemasolu Valgevenes lühendab kõvasti Vene vägede ründamise aega Balti riikidesse. Baltimaad on ühendatud muu Euroopaga maismaad mööda umbes saja kilomeetri laiuse Suwałki koridoriga, mille kumbagi otsa kontrollib Venemaa. Seega on laiemas plaanis oluline ka Läti ja Leedu esmane kaitsevõime. 

Rahudividendide aeg Euroopas on läbi saanud. Põhimõtteliselt elame juba praegu sõjaajas.

Kui peaminister Kallas tegi ettepaneku suurendada kaitsekulutusi täiendavalt 380 miljoni euro võrra, kirjutasime, et see on tugev sõnum nii liitlastele kui ka Venemaale. Pidasime Venemaa puhul silmas peamiselt heidutust, nii nagu olid seda eesmärki kuni Ukraina sõja puhkemiseni teeninud ka siia eelpaigutatud liitlaste üksused.

Nüüd aga on täiesti reaalne võimalus, et üksnes heidutusest enam ei piisa. Venemaa on tunginud kallale oma naaberriigile, seega tuleb edaspidi Eesti kaitset planeerida arvestusega, et Venemaa tungib Eestile ja teistele Balti riikidele kallale. N-ö Ameerika lipust meie pinnal jääb väheks. NATOgi on sellest aru saanud, tuues siia lisajõude – seda enam peame ise panustama oma riigikaitsele.

Sestap peaks olema kaitsekulutustele suunatud raha pigem rohkem kui vähem. Võibolla jääb kaheaastasest ooteajast väheks, kuid alustada tuleks kohe ja praegu. Ei ole ju mingi saladus, et enne sõda jäid mitmed tellitud relvad Eestile kohale toimetamata ja see asjaolu mängis tähtsat rolli Eesti hääletus alistumises 1939. ja 1940. aastal. Kordki peaksime olema võimelised ajaloost õppima.

Rahudividendide aeg Euroopas on läbi saanud. Põhimõtteliselt elame juba sõjaajas. Sellest johtuvalt on lausa halenaljakas vaadata Eesti poliitikute omavahelisi nääklemisi ja süüdistusi, kes midagi kaitsepoliitikas olevat tegemata jätnud. Poliitiliste punktide kogumine tuleks jätta tagaplaanile, sest sel pole lihtsalt tähtsust. Praegu on olulisim kaitsevõime tugevdamine.