Heino Tonsiver: demokraatia ja diktatuur

Kui diktaatorid pommitavad: Mariana Višegirskaja, kes elas 9. märtsil 2022 üle sünnitushaigla pommitamise Mariupolis ja sai hilje teises Mariupoli haiglas lapse ilmale tuua. Foto: Mstõslav Tšernov

Demokraatia on viimaste sajandite saavutus. Demokraatlik valitsemine on omajagu tülikas, tihti ebastabiilne, natuke anarhiline. Nõuab aega ja õppimist. Diktatuuride ajalugu on aga pikk, kirjutab ajaloohuviline Heino Tonsiver.

Riikide ja rahvaste üle valitsesid ikka üksikisikud: kuningad, keisrid, tsaarid. Isevalitsejate võimu kindlustas hierarhia, võimupüramiid. Enamasti oli kord majas ja alamad rahul. Rahva elu ja heaolu sõltus üsna palju diktaatori isikuomadustest: haritusest, empaatiast jne. Absoluutse võimu olemus oli mitmekesine – ulatudes julmast türannist valgustatud monarhini (hea tsaar, jumaldatud kuningas). Absoluutne võim aga sõltus ka kandja iseloomust ja muutis kandja iseloomu. Võim hakkab pähe. Kuidas kellelegi.

Siit tulenevad erinevad hinnangud isevalitsejatele nende kaasajal ja hiljem. Need on tihti vastuolulised. Nii võib bolševistlikule diktaatorile Leninile anda ka positiivseid hindeid: panus maailmasõja lõpetamiseks, Tartu rahu ning Baltimaade, Poola ja Soome vabanemise tunnustamine, nepp, Stalini eest hoiatamine. Gorbatšovi ja Jeltsini teeneks jääb külma sõja lõpetamine, paljude Euroopa rahvaste vabanemine ja kommunismi võidukäigu peatamine.