Jüri Estam: Kollisti nullvariandi nostalgia

Jüri Estam Foto: Margus Ansu

• Meie kodakondsuspoliitika on niigi lõdva püksikummiga
• Terade eraldamine sõkaldest ei ole kerge tegevus
• Nüüd on aeg kaineneda

Rahvusvaheline õigus on tõusnud uuesti päevakorda pärast Vene tankide Ukrainasse sisenemist. Soovitan tutvuda tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooniga, mille võib Riigi Teatajast kergesti leida. Eriti võiks meid huvitada selle 49. artikkel, mis ütleb muu hulgas: «Okupeeriv riik ei või okupeeritud territooriumile (deporteerida) või ümber asustada oma tsiviilelanikkonda,» kirjutab poliitik Jüri Estam.

Nõukogude Liidu elanike ümberasustamine okupeeritud Balti riikidesse ei olnud üksnes rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine, vaid oli seadusevastane ka meie endi õigusloome alusel. Rahvusvaheline õigus keelab okupeeritud riigi seaduste ignoreerimist ja tühistamist, kui seda ei nõua just mingisugused väga kriitilised kaalutlused mis on seotud hõivatud ala haldamisega. Nii saabusid sajad tuhanded NSV Liidu subjektid okupeeritud Eestisse 1940–1941 ja 1944–1991 Eesti Vabariigi seadusi rikkudes. Sama kehtis Teise maailmasõja ajal ka sakslaste suhtes.

Ometi legaliseeriti okupatsiooniaastatel siia illegaalidena asustatud inimesed kibekähku ning peaaegu sajaprotsendiliselt. Paljud neist on olnud Eesti kodanike vaenajad.

Me pole käitunud enam kui 30 aasta jooksul õigusriigina ega ole okupatsiooni alt tegelikult välja tulnud ühiskond, erinevalt näiteks Indiast ja Alžeeriast möödunud sajandil.

Noorematele lugejatele kuluks ära teadmine, et artikli «Pakume nüüd kõigile kodakondsust» autor Andres Kollist oli aastatel 1990–1994 migratsiooniameti ning 1995–2000 kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor. Aga ka migratsioonifondi esimees. Ning sellele lisaks üks Keskerakonna asutajaliikmeid.

Kollist oli seega võtmekohal, kui meie kaasaegne rahvastikupoliitika välja kujundati, eriti aga ülikriitilisel üleminekuperioodil, mil okupeeritud Eesti transformeerus uuesti iseseisvaks saanud Eesti riigiks.

Nüüd ajab Kollist jälle Keskerakonna kodakondsuse nullvariandi asja. Nn nullvariandi teema oli hästi poleemiline 1980. aastate lõpus ning 1990. aastate alguses. Ideoloogiline heitlus käis ühelt poolt nende vahel, kes tahtsid jätkata, toetudes reformitud ENSV-le ega hoolinud Eesti Vabariigi juriidilisest järjekestvusest, ja nende vahel, kes lähtusid Eesti Vabariigi õiguslikust kontinuiteedist, millele tugines kodanike komiteede liikumine.

Ükski ühiskond pole vist ajaloos nii ambitsioonikat projekti püüdnud ette võtta nagu meil, kus 900 000 sageli hallipäist eestlast üritab nui neljaks integreerida rohkem kui 300 000 vene päritolu inimest.

Kollist püüab Eestisse okupatsiooniaastatel laekunud venelasi ja nende järglasi iga hinna eest eestlaste ühiskonnaga igavesti siduda. Paljud eesti poliitikud pole nähtavasti veel taibanud, et 24. veebruaril nihkus maailma tasakaal järsult. Kollist kirjutab: «Eesti seesmiseks suurimaks ohuks on lõhestatus.» Vastan talle, et ükski ühiskond – pealegi veel nii pisikene kui meie oma – pole vist ajaloos veel nii ambitsioonikat projekti püüdnud ette võtta nagu meil, kus 900 000 sageli hallipäist eestlast üritab kasvõi nui neljaks integreerida rohkem kui 300 000 vene päritolu inimest. Sealjuures neid, kes on minevikus tallanud eestlaste õigustel ja lootustel.

Muidugi pole kõik Eestis elavad venelased ühe vitsaga löödud. Üks minu vanaemadest oli venelanna. Temal, Tatjanakesel, oli kombeks öelda: «Meie, venelased, oleme teile ju nii palju haiget teinud.» Paraku järgivad vähesed siin tema eeskuju.

Terade eraldamine sõkaldest ei ole kerge tegevus, kuid vaatame näiteks, kuidas möödub sel aastal 9. mai.

Tõlgendan Kollisti kommentaari nii, et argiinimesed Venemaal pole vastutavad sõja eskaleerumise eest Ukrainas, sest see on Putini ja tema kliki rida. Väidan vastu: see osa rahvast, kes ei püüa takistada oma raevunud juhti, on juhi tegude eest kaasvastutav, nii nagu sakslased ja eriti veel sudeedimaalased olid moraalselt vastutavad, kui Adolf Hitler lõhkus 80 aasta eest Euroopat.

Meie kodakondsuspoliitika on niigi lõdva püksikummiga, võrreldes näiteks Šveitsi standardiga. Eesti praegune kodakondsus- ja rändepoliitika ei lähtu hääbuva eestlaskonna huvidest.

Meie märksõnade eesotsas – sest sõda võib ka meieni jõuda – peaksid olema hoopis sellised kaalutlused ja mõisted nagu arukus, empaatia, selektiivsus, valvsus, meelsus, lojaalsus, julgeolekuriskid ja eestlaskonna elulised huvid. Nüüd on aeg kaineneda.

Siis kui Vladimir Putin langetab otsuse, et tal tuleb hakata venelasi Lätis ja Eestis militaarselt «kaitsma», ükskõik millisel ettekäändel, ei küsi ta, kellel siinsetest inimestest on taskus Eesti Vabariigi või mõni muu pass. Piisab süüdistusest, et tema rahvuskaaslased on väidetavasti ohus või diskrimineerimise ohvrid.