ARVAMUS ⟩ Eerik-Niiles Kross: agressioonisõja sümbolitele tuleb kehtestada absoluutne nulltolerants

Eerik-Niiles Kross. Foto: Erik Prozes

Putinistliku Venemaa agressioonikuritegu Ukrainas vaatab meile teleekraanidelt vastu ja Eesti on üle aastate üksmeeles. Hiljuti veel põgenikeskeptilised ja uhke rahvusliku traditsiooni järgi oma riigivõimu kiruvad eestlased on geneetilise mälu üles leidnud. Ukrainat aidatakse ja toetakse, oma riigikaitse kiiret tugevdamist nõutakse ja ka Euroopa ei tundu enam nii tüütu kui veel kahe nädala eest. Rahvuslik tõdemus on vältimatu: me oleme olnud seal, kus Ukraina praegu, ja me peame tegema kõik endast oleneva, et sinna mitte enam sattuda.

Mida täpselt arvavad Ukraina asjadest Eestis elavad venelased, esialgu veel küsitlustes ei kajastu. Kuuldavasti leidub tõepoolest neid, kes Z-tähe otsa ette joonistavad ja proovivad linnas ärbelda. Aga seni on need ilmselgelt üksikud ja erandlikud juhtumid. Ma ei taha banaalselt lahterdada eestivenelasi mingisse täitsa eraldi kategooriasse või kleepida neile külge eelarvamuslikke hoiakuid. Aus on ilmselt tunnistada, et me ei tea tegelikult, mida «keskmine» eestivenelane täna Ukraina sõjast mõtleb. Võimalik, et suur enamus mõtleb umbes samuti kui keskmine eestlane, arusaadava rahvusliku toonivahega, ent laias laastus on siiski tülgastatud, vihane ja tänulik, et meil on seni rahu. Ja mõtleb sellele, mida teha Ukraina aitamiseks. Ka selleks, et Ukraina aitamine aitab meidki.

Praegune ühiskondlik raputus on mõjunud puhastavalt. Ukraina linnadele langevate vene pommirünnakute järellainetus pühib inimeste meeltelt ja eesti ajakirjanduses ilmuvast minema ebaolulise prahi. On aeg, kus pole vaja liiga palju seletada, mis on oluline ja mis mitte. On üsna ükskõik, kas vaktsiinipass kehtib veel paar päeva, kas kiirtestid on vajalikud või mitte, kas Repinski sõidab taksot või milline poliitik parajasti on kedagi solvanud.