Margus Lattik: kelle sõna on vaba?

Emakeele ausammas. Foto: Marianne Loorents

Emakeele ja laiemalt keele tähendusest ühiskonnas kirjutab emakeelepäeval kirjanik Margus Lattik.

Emakeelepäev, mida täna tähistame, on maailma mastaabis üsna haruldane sündmus. Kaugeltki mitte iga rahvas või rahvus ei ole pidanud oma keelt sedavõrd tähtsaks, et pühendada sellele eraldi tähtpäev. Sellega seoses võib meid tänase Eesti riigi kujundajaid sügavalt tänada. Tahan alljärgnevalt aga pisut mõtiskleda väljendi «emakeel» kui sellise üle. Ühtpidi väljendab see muidugi seika, et me pärime oma vanematelt mitte ainult elu, vaid ka keele, millega seda elu mõtestada. Me räägime sedasama keelt, mida meie ema meiega rääkis. Aga ehk oleks ühtviisi tõene pöörata see väljendi teisipidi ja käsitleda hoopis keelt kui oma ema. Keel ei ole ju kunagi ainult olemasoleva nimetaja, ta on ka seoste looja ning maailma nähtuste teadlik või alateadlik seletaja. Läbi keele tekivad seosed ja paralleelid, läbi keele saame määrata väärtusi. Keel ei anna meile seega mitte ainult keelt – grammatikat ja sõnavara –, keel annab tegelikult terve maailma. Just läbi keele õpime maailma tervikut nägema ja tundma, loome seoseid ja ka väljendame neid.

Sõnavabadus ja vaba sõnaloome tunduvad meile lääne kultuuriruumis iseeneslikud väärtused, aga mida need tänases päevas – koroonapandeemia kogemuses, puhkenud sõja ja muude ühiskondlike suundumuste kontekstis – tegelikult tähendavad?