ARVAMUS ⟩ Jaanus Betlem: vabal maailmal pole taganeda kuhugi

Zelenskõi ja Putin Foto: Johan Elm

Euroopa ja NATO on olnud liiga arad. Mõningast materiaalset abi ja humanitaarabi Ukrainale on õnneks siiski antud. Kuid vaenlase tagasitõrjumiseks ja võitmiseks on vaja enamat, kirjutab Jaanus Betlem.

Vallutussõda Ukrainas ei ole mitte midagi uut Venemaa ajaloos. See on eelneva ajaloo jätk. Kes möödanikku tunneb, teab, et Venemaa, saades alguse Moskooviast, on algusest peale moodustunud ekspansiooni teel. Ukraina eelkäija, Kiievi riik, langes mongolite invasiooni läbi. Moskooviast sai aga Kuldhordi sõltlane, kes hordi nõrgenedes ja lagunedes asus endaga sõjajõul liitma ümberkaudseid maid ja rahvaid. 18. sajandil jõudis järg Ukraina kätte, mis oli enne seda sajandeid osa Poola-Leedu unioonist. Ukraina ida- ja lõunaosa kuulutati esimese tuhinaga Uus-Venemaaks, Novorossijaks, mida püüti erilise õhinaga ümberrahvastada, venestada. Järgnes Poola jagamine ja liitmine Venemaaga.

19. sajandiks oli järg Soome käes. Vene okupatsiooniarmeed juhatas toona «meie oma Muhumaa mees», krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden; teisedki tuntuimad Vene väejuhid ses sõjas olid Eestiga seotud: Gotthard Johann von Knorring ja Michael Andreas Barclay de Tolly.