Meelis Oidsalu: oodata on lääne survet Ukrainale Venemaaga kokkuleppe saavutamiseks

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba (seljaga) on kohtunud peale sõja algust 10. märtsil 2022 Antalyas läbirääkimistel. Arusaadavalt ei olnud see meeldiv restoraniskäik. Foto: CEM OZDEL/AFP

Kui Kiievile peaks surutama peale Ukraina jaoks ebasobiv (vahe)rahuleping, ei tähenda see, et Venemaa oma vallutussõja peataks, kirjutab julgeolekutoimetaja Meelis Oidsalu.

Samal ajal kui paljudes lääne pealinnades kõlavad üleskutsed lennukeelutsooni ja/või humanitaarkoridoride sõjaliseks turvamiseks, on juba Ameerika Ühendriikide ja ka mõne teise lääneriigi mõttekoja koduleheküljele ilmunud üleskutse Ukraina survestamiseks, et Venemaale järeleandmisi tehes võimalikult kiiresti rahuleping sõlmitaks. Sarnast tugevat survet sõjalist vastupanu mitte jätkata kohtas Kiiev ka 2014. aastal. Loogika on iseenesest lihtne: pikk sõda Ukrainas ei meeldiks Läänes ilmselt kellelegi peale relvatööstuse.

Rahuleping võimaldaks lääne valitsustel hakata mõtlema ka suhete võimalikult kiirele normaliseerumisele Venemaaga. Kõik, kes seda mõtet hetkel võimatuks või kohatuks peavad, on ilmselt unustanud, kui kiiresti taastusid Kremli suhted läänega pärast Gruusia sõda, Krimmi annekteerimist või Süürias toime pandud sõjakuritegusid. Võib ju vastu vaielda, et nüüd on ju tegemist genotsiidse ründega, millel hoopis jõhkram iseloom jne. Ent see ei mängi rolli. Suhete normaliseerimise ja majandussurve leevendamise üleskutsed toituvad arusaamast, et Kremli isoleerimine soodustab nende «Põhja-Koreastumist». Selle arusaama peamine probleem on lääne süüstamine Putini valitsuskultuurilistes valikutes.