Kaks nädalat tagasi muutus kõik kardinaalselt.
Sellest ajast saati on minus, nagu enamikus teistes vaba maailma rahvastes, killuke ukrainlast. Me oleme kursis kõigega, mis seal toimub, nii palju, kui selle kohta infokilde leidub. Me oskame jagada linke, mille kaudu ukrainlaste heaks annetada, ja oleme andnud panuse Ukraina lastele, loomadele, naistele ja sõduritele. Me viibime otsepildi vahendusel Kiievi, Harkivi ja Lvivi linnaväljakutel, teame nimepidi paljusid väiksemaid Ukraina asulaid ning valime endale fiktiivselt kohalikke öömaju, et sealseid eraettevõtjaid toetada. Rääkimata meie kodumaale jõudvatest põgenikest, kelle aitamine tundub sama loomulik kui hommikul ärkamine.