/nginx/o/2024/01/05/15815052t1hfcc6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/08/14415217t1h6a76.jpg)
- Ainult 73 riiki on tunnistanud Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni
- Ukraina hagi aluseks on genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon
- Venemaa on genotsiidi mõistet varemgi liiga kergekäeliselt kasutanud
Kaks päeva pärast Venemaa ründesõja algust Ukraina vastu esitas Ukraina ÜRO Rahvusvahelisesse Kohtusse (RK) hagi Venemaa vastu. Tasub vaagida, millega on RK näol tegu, mille üle konkreetses asjas vaidlus käib ja mõelda ette, millised võiksid olla Ukraina hagi väljavaated, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo.
2 MÕTET
- Rahvusvahelise õiguse algprintsiibiks on riikide suveräänsus, mistõttu peavad riigid rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni eraldi tunnustama.
- Venemaa ei ole rahvusvahelise kohtu jurisdiktsiooni tunnustanud, kuid Venemaa kohtusse mitteilmumine näib olevat pigem nõrkuse märk. Moskval pole veenvaid argumente.
Kui inimene jätab pangale laenu tagasi maksmata või koguni paneb toime raske kuriteo, siis on riigil riigisisese õiguse osana olemas kohtusüsteem ja sunniaparaat selleks, et inimeselt tasumata jäänud võlg sisse nõuda või ta kordasaadetud kuriteo eest vastutusele võtta.
Riigisiseses õiguses ei ole kohtu pädevuse tunnustamine vabatahtlik. Erinevalt riigisisesest on aga rahvusvaheline õigus kaitsemeetmete ja sanktsioonide rakendamise mõttes detsentraliseeritud süsteem. Selle algprintsiibiks on riikide suveräänsus, mistõttu peavad riigid eraldi tunnustama rahvusvahelise kohtu pädevust ehk jurisdiktsiooni.
21. sajandil on rahvusvahelisi kohtuid terve trobikond, aga kuningannaks nende seas on endiselt ÜRO RK (International Court of Justice ehk ICJ). See kohus asub Hollandis Haagi rahupalees, põneva arhitektuuriga 20. sajandi alguses valminud hoones.
Pärast Teist maailmasõda tehti RKst üks ÜRO peaasutusi peaassamblee, julgeolekunõukogu jne kõrval. Paraku on aga üksnes riikide vähemus, täpsemalt 73 riiki 193st, tunnustanud laialdast RK jurisdiktsiooni nende suhtes tõstatatud hagisid arutama hakata. ÜRO Julgeolekunõukogu alalistest liikmetest on nende seas vaid Ühendkuningriik ja temagi ei tunnusta RKs automaatselt näiteks endiste Briti kolooniate poolt enda vastu esitatud hagisid.
RKs saavad vaidluste osalisteks olla vaid riigid; inimesed või valitsusvälised organisatsioonid seda olla ei saa. Küll aga on ÜRO peaasutustel oma pädevuse piires võimalik küsida RK-lt ka nõuandvaid arvamusi.
Näiteks 1994. aastal küsis ÜRO Peaassamblee RK-lt nõuandvat arvamust selle kohta, kas tuumarelva kasutamine või sellega ähvardamine on mingilgi juhul rahvusvahelises õiguses lubatud. Põhiliseks RK žanriks on siiski vaidlused riikide vahel: olgu siis piiride kulgemise küsimuses või mistahes rahvusvahelise õiguse vaidlusaluses küsimuses.
Tuleb arvesse võtta, et RK on mitmeski mõttes konservatiivne kohus, kes peab otsima tasakaalu rahvusvahelise õigluse ja suurriikide huvide vahel.
Mõnel hetkel on just väikeriigid RKst sümboolset abi saanud. Siiani peetakse üheks RK kõige tuntumaks kaasuseks 1986. aasta Nikaraagua ja USA kohtuasja, milles Nikaraagua saavutas võidu USA kui toona sõjaliselt tema siseasjadesse sekkunud riigi üle.
Samas tuleb arvesse võtta, et RK on mitmeski mõttes konservatiivne kohus, kes peab otsima tasakaalu rahvusvahelise õigluse ja mh ka suurriikide huvide vahel. Tema kohtunike arv on vaid 15 ja kui kaebuse esitab riik, kelle kohtunik pole esindatud, siis saab ta antud asjas enda poolt lisada ad hoc kohtuniku.
15 kohtuniku seas on peaaegu alati julgeolekunõukogu alalisi liikmesriike, sh ka Venemaad esindavaid kohtunikke. Alles 2018. aastal kaotas Ühendkuningriik ainsa julgeolekunõukogu liikmena oma varasema RK kohtuniku koha.
Praegu algatatud kohtuasja näol on tegemist juba teise Ukraina hagiga Venemaa vastu. 2017. aastal esitas Ukraina RKs esimese hagi Venemaa vastu. Toona oli Ukraina Venemaa-vastase hagi aluseks terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvaheline konventsioon ja rahvusvaheline konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta.
Nimetatud hagiga soovis Ukraina vastustada seda olukorda, mis Krimmis ja Donbassis kujunes pärast Venemaa 2014. aasta anneksiooni ja varjatud invasiooni. Oma 8. novembril 2019 tehtud otsuses leidis RK, et tal on jurisdiktsioon Ukraina hagi sisuliselt vaatama hakata. Praegu on see kohtuasi RKs kohtu poolt menetletavate kaasuste nimekirjas, mis annab ühtlasi aimu kohtuasjade suhteliselt pikast kestvusest RKs.
26. veebruaril 2022 esitatud Ukraina hagil on praegu isegi suurem kaal, sest hagi aluseks on 1948. aasta genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon. Ukraina valitsus leiab, et Venemaa on valesti väitnud, nagu oleks Ukraina pannud toime genotsiiditegusid oma Donetski ja Luhanski oblastites. Sellele väitele tuginedes on Venemaa tunnustanud Donbassi «rahvavabariike» ja alustanud «sõjalist erioperatsiooni» Ukraina vastu.
Ukraina valitsus leiab, et Venemaa on valesti väitnud, nagu oleks Ukraina pannud toime genotsiiditegusid oma Donetski ja Luhanski oblastites.
Ukraina eitab kategooriliselt genotsiidi toimepanemist. Samuti soovib Ukraina, et RK sätestaks, et Venemaal pole õiguslikku alust Ukrainas sekkuda, et genotsiidi ära hoida ja väidetava genotsiidi eest karistada. RK jurisdiktsiooni mõttes tuginebki Ukraina genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artiklile IX, mille järgi RK-l on pädevus konventsiooni tõlgendamise, kohaldamise ja täitmise alaste vaidluste üle.
Praegu on aktuaalseim Ukraina nõue RK-le kehtestada nn esialgsed meetmed. Ukraina soovib, et RK kohustaks Venemaad oma armeed kohe Ukraina territooriumilt välja tõmbama. 7. märtsil 2022 toimus RKs esimene kuulamine, aga Venemaa juriidiline esindaja paraku kohale ei ilmunud.
Lähinädalatel võime saada esimest aimu sellest, milline on RK enamuse mõtlemine selles asjas; kui radikaalseks nad Venemaa-poolset rahvusvahelise õiguse rikkumist peavad ja kui julgelt sellele vastu astuda söandavad.
Genotsiidi on rahvusvahelises kriminaalõiguses peetud kuritegude kuriteoks, kuna see ei tähista mitte lihtsalt inimgrupi tapmist (nagu eriti sõjas võib nagunii juhtuda), vaid selle tegemist eesmärgiga antud grupp kas täielikult või osaliselt hävitada. Venemaa on seda mõistet varemgi liiga kergekäeliselt kasutanud, näiteks oma 2008. aasta sõjas Gruusia vastu.
Venemaa RKsse mitteilmumine näib praegusel juhul olevat pigem nõrkuse märk – Moskval pole veenvaid argumente. Nüüd on RK-l võimalus väljendada, kas rahvusvahelise õiguse normid, sh genotsiidi definitsioon, kehtivad tõepoolest kõikidele riikidele ühtemoodi, või nagu Orwelli raamatus «Loomade farm» on mõned loomad endiselt võrdsemad kui teised.
/nginx/o/2022/03/08/14415218t1he70a.jpg)