Kaitseminister Kalle Laanet ütleb tänases lehes, et kõige halvem asi on see, kui poliitikud hakkavad ise otsustama, mida Eesti riigikaitse parandamiseks osta. Seda peavad tegema asjatundjad, ja võimalik, et selleks tuleb Ukraina sõjast järeldusi tehes muuta riigikaitse arengukava.
Kaitseväe juhataja Martin Herem on varem esitanud Postimehele väga selge prioriteetide järjestuse. Kui lisatakse 100 miljonit eurot, tuleb see kulutada lühimaa õhutõrjele. Kui tuleb 300 miljonit, siis on lisaks lühimaa õhutõrjele vaja arendada pikamaa võimekust ja soetada laskemoona. Kui raha on poole miljardi kandis, saab kõige muu juurde kaasata keskmaa õhutõrje, ning miljardiga tuleb võimalikult kiirelt soomustada teine jalaväebrigaad.
Pole põhjust kahelda, et raha olemasolu korral teeb kaitseväe juhataja oma nõustajatega parima kaalutletud ettepaneku ja selleks ei kulu üle mõistuse kaua aega. Poliitikud ei peaks selle juures tõesti üksikasju dikteerima, kuid nad peavad tegema endast oleneva, et need otsused sünniksid aega kaotamata.
Ukrainas toimuv õpetab seda, et seni kavandatud sõjalise võimekuse arendamine tuleb jõuliselt ajas ettepoole tuua. Samal ajal tuleb meil mõista, et tegelikus hädaolukorras soetatakse seda, mille arvel heal ajal kokku hoiti, aga siis juba hoopis teistel tingimustel ja mitu korda kallima hinnaga.
Ukrainas toimuv õpetab seda, et seni kavandatud sõjalise võimekuse arendamine tuleb jõuliselt ajas ettepoole tuua.
Suhtumine, et ootame, ehk läheb mööda, on praeguses julgeolekukriisis kohatu. Minister Laanet juhib usutluses tähelepanu ka sellele, et 380 miljonit eurot, mille valitsus juba varem erakorraliselt kaitsekuludele lisas, läheb asja ette. Pärast sõja algust on laskemoona hind oluliselt tõusnud ja tänu õigel ajal tehtud otsusele on meil võimalik soetada rohkem, kui me praegu sama raha eest küsida saaksime.