JUHTKIRI ⟩ Rahutu aatom raputab Euroopat

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Sõda Ukrainas on suurendanud tuumakatastroofi ohtu
• Tuumaelektrijaamade juures ei tohiks sõjategevust toimuda
• Rahvusvaheline üldsus peab avaldama Venemaale survet

Zaporižžja tuumaelektrijaama hoonete pommitamine Vene vägede poolt lisab radioaktiivse saastumise ohtu Euroopas ning tekitab taas küsimusi tuumaenergia kasutamisest ja sõltuvusest Venemaast.

Eilse seisuga oli olukord Zaporižžja tuumaelektrijaamas saadud kontrolli alla, kuid ainuüksi fakt, et Vene armee otsustas seda pommitada, seab meie ette tõsised küsimused.

Esmalt tasub muidugi meenutada, et Euroopa tõsiseim tuumaõnnetus leidiski aset just Ukrainas, Tšornobõlis 1986. aastal, kus radioaktiivne pilv tabas suurt osa Euroopat. Selle õnnetuse tagajärgedest taastub Euroopa osaliselt siiani. Samas on väidetud, et Zaporižžja tuumaelektrijaamas ei saa korduda Tšornobõli-laadne katastroof, ent oluline on, et inimesed reaalselt kardavad seda õnnetust, ja see, kas sel hirmul on mingit pistmist tegelikkusega, ei oma enam mingit tähtsust.

Tšornobõli ja sellele järgnenud Fukushima tuumaelektrijaama katastroof 2011. aastal on pannud mitmeid riike loobuma tuumaenergiast ja rääkima enam rohepöördest. Selline areng on aga suurendanud Euroopa riikide energiasõltuvust Venemaast. Nüüdseks on energiasõltuvus Venemaast tekitanud aga vajaduse sellest vabaneda ja nii ongi tulnud näiteks Saksamaalt signaale, et tuumaenergiast ei maksaks veel loobuda. Ses valguses võib Zaporižžja tuumaelektrijaama ründamist vaadelda ka kui katset šantažeerida Saksamaad jätkama oma energiasõltuvust Venemaast.

Esmalt muidugi peaks rahvusvaheline üldsus avaldama Venemaale võimalikult suurt survet, et sõjategevus tuumaelektrijaamade ümber lõpetada.

Juba eelmisel aastal kirjutas Postimehe uuriva toimetuse juht Erkki Koort prohvetlikult, et sõja korral võivad löögi alla sattuda Ukraina tuuma­elektrijaamad. «Sõda sellises olukorras tähendab ohtu kogu Euroopale,» nentis ta toona. Nüüdseks ongi see oht saanud reaalsuseks. Juba pärast seda, kui Venemaa president Vladimir Putin teatas, et Vene tuumajõud on pandud suurendatud lahinguvalmidusse, suurenes Euroopas joodi ostmine. Võib arvata, et tuumaelektrijaama lekke korral see trend üksnes süveneb.

Tegelikult tabab radiatsioon ka venelasi. Radioaktiivne pilv võib õnnetuse korral kanduda ka Venemaale või Ukrainas olevate Vene sõduriteni. Oleks ka Venemaa enda huvides, et sõjategevust tuumaelektrijaamade ümber ei toimuks. Kui aga Venemaa kardab Ukraina tuumarelvastumist, siis muutub nende soov saada kätte ukrainlaste tuumaelektrijaamad mõistetavamaks.

Missugused ülesanded seab Ukraina tuumakatastroofi oht Eestile ja rahvusvahelisele üldsusele? Esmalt muidugi peaks rahvusvaheline üldsus avaldama Venemaale võimalikult suurt survet, et sõjategevus tuumaelektrijaamade ümber lõpetada. Rahvusvahelise ­Aatomienergiaagentuuri eilne vastavasisuline avaldus on samm õiges suunas, kuid see surve peaks jätkuma.

Eesti puhul tuleb aga mõelda, kuidas kaitsta elanikkonda radioaktiivse saaste eest. Et see õnnetus ei tabaks inimesi ootamatult ja et riigil oleksid piisavad varud, et haigestunud inimesi aidata.