Kätlin Konstabel: kas Putin on hull?

Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Alexei Nikolsky/TASS/Scanpix

Praegu kohtab ka Eesti meedias lugusid sellest, et Vladimir Putin on peast segi ja mis diagnoos tal täpsemalt on. Arusaadav, et üritame meie jaoks arusaamatuid ja jubedaid sõjasündmusi kuidagi seletada, aga ma kutsun üles nende mõtisklustega natuke tagasi tõmbama.

Enamik psüühikahäiretega inimesi ei ole vägivaldsed ega innusta teisi vägivallatsema.

Ka vaimse tervise poolest täiest terve inimene võib panna kõik elus n-ö ühele kaardile, riskeerida. Ka täiesti terve psüühikaga inimene võib teha väga palju kurja, kui tunneb end nurka surutuna ja saab aru, et tal pole enam midagi kaotada. Kui kellegi agressiivset käitumist kas premeeritakse, st ta saab selle eest midagi tema jaoks positiivset – tähelepanu, uusi ressursse ja territooriume, võimutunnet – või see jääb karistuseta, ongi täiesti loogiline, et taoline inimene oma vastavat käitumist kordab ja uuesti teiste piire proovile paneb.

Enamik inimesi, kelle kohta vastava küsimustiku või kliinilise intervjuu abil saaks öelda, et jah, tema isiksuseomadused vastavad psühhopaadi omadele, ei ole füüsiliselt agressiivsed, ei ole kurjategijad.

Mitmed psühhopaatidele omistatavad jooned – empaatia ja kahetsuse puudus, enesekesksus, võluv olek, kalkuleeriv meel, võistluslikkus, kõrge stressitaluvus jne – on teataval määral omased kõigile juhtidele. Kohati lausa hädavajalikud, sest ei saa olla efektiivne juht, ka tipp-poliitik, kui näiteks ei suuda langetada kellelegi teisele ebamugavust põhjustavaid otsuseid.

Kui keegi käitub või ähvardab käituda vägivaldselt, peaks olema keskne küsimus: mida saab selle vastu ette võtta?

Kui me ei saa teise inimese tegude motiividest aru, siis see ei tähenda, et see teine on hull. Me lihtsalt ei taba tema käitumise taga olevat loogikat, meie vaatepunktist on need teod mõistetamatud ja vastuvõetamatud. Putini puhul on aga motiividest räägitud päris palju: varjamatu unistus taastada Vene impeerium.

Kõigi vägivallatsejatega kiputatakse vahel üleanalüüsimise lõksu langema. Kui mõtleme kellelegi külge mingi müstilisevõitu psüühikahäire, siis tekib oht edasi mõelda, et ega see inimene teisiti käituda saagi. See omakorda süvendab meis abituse ja lootusetuse tunnet.

Diagnoos on silt, mis võtab kokku lühidalt kokku kellegi mõtlemis-, tundmis- ja käitumisviisid ja aitab arstidel patsienti ravida. Eelduseks on, et patsient tahab ravitud saada või saab kohaldada tahtest sõltumatut ravi. Putini puhul me ei saa ühest ega teisest rääkida.

Kui keegi käitub või ähvardab käituda vägivaldselt, peaks olema keskne küsimus: mida saab selle vastu ette võtta? Kuidas saab veel suuremat kurja ära hoida? Tegelikult on hoolimatu ja näiteks oma kinnismõtetest lähtudes teistele haiget tegeva inimese kõrval ja ümber alati teised, kes saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta.

Ilmub autori loal, algselt avaldatud Facebookis.