VANA KULD ⟩ Erkki Koort: sõda tuumajaama hoovil tähendab ohtu kogu Euroopale

Erkki Koort. Foto: Konstantin Sednev

• Kipume unustama, et Venemaa sõdib Ukrainaga juba 7 aastat
• Ukrainal on tänaseks Venemaast rohkem lahingukogemusega inimesi
• Sõjaliste operatsioonide piirkonda jäävad tuumajaamad
• Ukrainat ei tohi jätta Venemaa meelevalda

Avaldame eelmise aasta lõpus avaldatud kommentaari, mis osutus vägagi ettenägelikuks:

Pole vähimatki kartust, et Ukrainas algaks lähiajal sõda, sest see kestab juba seitsmendat aastat. Jabur on ka väide, nagu alanuks eskalatsioon 26. oktoobri droonirünnaku tõttu, kirjutab uuriva toimetuse juhataja Erkki Koort. 

2014. aastal alanud sõjategevusel on võimalik ainult intensiivsemaks minna, sest Ukraina piiridele on koondatud viimastel andmetel 115 000 sõdurit ning tundub, et nende hulk lähinädalatel kasvab. Ometigi ei näi usutav, et sellest võiks ligilähedaseltki piisata Ukraina vallutamiseks. Vägede koondumine algas tegelikult juba kevadel ning intensiivistus oktoobri alguses, igasugune seos droonirünnakuga separatistide positsioonidele 26. oktoobril puudub.

Vägede suuruse kohta saab tuua kaks näidet. Praha kevade mahasurumisel 1968 osales erinevatel andmetel 350 000 kuni 500 000 sõdurit, kuigi vastupanu praktiliselt polnud. 2003. aastal osales Ameerika Ühendriikide juhtimisel Iraagi invasiooni aktiivses faasis 177 000 sõjaväelast. Tuleb arvestada, et toona saatsid rünnakut täpsuslöögid sõjalise taristu pihta. Venemaal ei ole sellist täpsust ega kohati ka tulejõudu.

Nõukogude sõdurid 1968. aastal Prahas Tšehhoslovakkia raadio hoone juures. Foto: Josef Koudelka

Võimalus sarnaseks operatsiooniks Ukrainas puudub täiesti, sest sealse sõjaväe moraal, varustatus ning mis peamine, võitlustahe on võrreldamatu 2014. aastaga. Praegu on kuus protsenti SKTst kaitsekuludesse paigutaval Ukrainal olemas palju moodsat relvastust, mille tase ületab Venemaa oma. Ukraina eest on idarindel sõdinud umbes 400 000 võitlejat ja seega võib Ukrainal olla rohkem reaalse hiljutise lahingukogemusega inimesi. Venemaa sõjaväelased on sõdinud nii Ida-Ukrainas kui ka Süürias, kuid mõlemal juhul ei puuduta see nii paljusid. Süürias sõdinute arvuks 2015. aastast alates on hinnatud ligikaudu 100 000.

Ukrainal pole põhjust sõdida ühegi teise riigiga peale Venemaa. Ometi ei pruugi see neid päästa, sest Ukrainaga «võivad tahta sõdida» ka Valgevene ja Moldova. Valgevenel ei pruugi olla teist võimalust, sest ei maksa unustada, et tegemist pole enam sisuliselt iseseisva riigiga. Neid seob Venemaaga ühine kuulumine Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO), mis on Varssavi pakti reinkarnatsioon ning NATO sisutu kopeerimine, kuid ettekäändeks kõlbab. Viitas ju ka president Putin Valgevene rahutuste kulminatsioonil, et tal on KJLOst tulenev kohustus Minskit aidata.

1994 loobus Ukraina küll maailmas kolmandal kohal olevatest tuumarelva varudest, kuid praeguseni on seal arvestatav hulk tuumaelektrijaamu.

Moldova puhul on asi ühelt poolt lihtsam ja teisalt keerukam. Riigil puudub väljapääs merele, seda pole ka nende «mässulisel provintsil» Dnestri idakaldal. Tegemist on Venemaa poolt okupeeritud alaga, mis on aga veelgi suurema lukustusega. Venemaal on seal relvajõud ning rünnaku korral võidakse seda territooriumi kasutada Ukraina ründamiseks läänest. Selleks tuleb loomulikult vägesid oluliselt juurde tuua, kuid see pole lihtne, sest praegu saab seda teha vaid õhusilla kaudu. Moldova külgneb aga NATO liikmest Rumeeniaga ning mässulisel provintsil on piir Ukrainaga, kellel on piirkonnas ka ilmselt õhutõrjevõimekus. Tegelikult pole seegi kuigi suur probleem, sest ennegi on humanitaarabi sildi all veetud sõdureid ja relvastust. Sõja korral ei ole Ukraina õhutõrje mahasurumine Venemaa jaoks mitte võimalus, vaid eesmärk.

Veel üks aspekt, millele tasub tähelepanu pöörata. 1994 loobus Ukraina küll maailmas kolmandal kohal olevatest tuumarelva varudest (mille koode nad ei kontrollinud), kuid praeguseni on seal arvestatav hulk tuumaelektrijaamu. Sõda sellises olukorras tähendab ohtu kogu Euroopale. Ka see on põhjus, miks Venemaa ohjeldamisega peab tegelema. Igasugused jutud Ukraina jätmisest Venemaa mõjusfääri ei kannata kriitikat.

Enesepettus on argument, et konflikt pole Moskvale kasulik. Näiteid on olnud läbi ajaloo. Lääne väärtusruumist pärinev loogika lihtsalt ei kõlbagi sealsete eesmärkide prognoosimiseks. Pigem visata korraks pilk kaardile Moskva vaatenurgast, et näha, kuidas siis paistab.

Ukraina armee reservväelased sõjaväeõppusel Kiievi lähistel. Foto: Valentõn Ogirenko/reuters/scanpix