Juhtkiri ⟩ Üksildane Vene karu

ÜRO Peaassamblee. Foto: AFP/SCANPIX

• ÜROd tuleks reformida
• Venemaa on jäänud rahvusvahelisse isolatsiooni
• Moskva ei järgi rahvusvahelist õigust

Üleeilne ÜRO Peaassamblee hääletus, mis päädis Venemaa agressiooni lõpetamist nõudva resolutsiooniga, näitas, et Moskva on jõudnud peaaegu täielikku rahvusvahelisse isolatsiooni. Sõjategevuse jätkumine Ukrainas aga paneb mõtlema vajadusele rahvusvahelised organisatsioonid ümber teha.

Venemaa poolt hääletasid vaid Venemaa ise, Valgevene, Eritrea, Põhja-Korea ja Süüria. 35 riiki jäi erapooletuks. 141 riiki hääletas Ukraina sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse poolt.

Seega leiab Venemaa end üha suuremast isolatsioonist. Lisatagu siia juurde rahvusvahelised sanktsioonid ja suurenev nimekiri lääne firmadest, kes oma tegevuse Venemaal lõpetavad. Uus raudne eesriie muudab Venemaa üha enam paariaks.

Suur küsimus on, kas see kõik Venemaale korda läheb. 2020. aastal võeti Venemaal «referendumiga» vastu konstitutsiooniparandused, millega Vene seadused on ülimuslikud rahvusvahelise õiguse ees. Venemaa ise on alati viidanud ÜRO-le ja rahvusvahelisele õigusele, kui tema huvid on mängus.

Praegune Venemaa agressioon aga rikub ÜRO hartat mitmeti: harta järgi on riigil õigus sõdida vaid enesekaitseks või ÜRO antud mandaadi alusel. Venemaa ei täida kumbagi tingimust. Lisaks tuleks tõsisemalt mõelda Venemaa süüdistamisele genotsiidis.

Võib ka arvata, et Ukrainale kallaletungi hukkamõist jääb ÜRO Julgeolekunõukogus olemata, sest Venemaa paneb sellele veto. Siin tekibki küsimus ÜRO mõttekusest.

Ehkki ÜROs on enamik riike Ukrainale kallaletungi vastu, saab see organisatsioon tegelikkuses Venemaa agressiooni peatamiseks väga vähe ära teha.

Teatavasti loodi ÜRO pärast Teist maailmasõda just eesmärgiga hoida üleval rahvusvahelist stabiilsust ja tagada rahu. Seda just lootusega, et ÜRO suudab vältida sõdadevahelise Rahvasteliidu puudusi, mis muutsid selle ühenduse 1930. aastail naeruväärseks.

Nüüd aga näeme, et ehkki ÜROs on enamik riike Ukrainale kallaletungi vastu, saab see organisatsioon tegelikkuses Venemaa agressiooni peatamiseks väga vähe ära teha.

ÜROd ei tohiks organisatsioonina muidugi maha kanda – meenutada tasub, et see on andnud varem konfliktis olnud põgenikele palju humanitaarabi ja aidanud ka vaesuses olevaid riike. Ent ÜRO pole olnud suuteline peatama riikidevahelisi sõdu, ja see asjaolu on nüüd, 21. sajandi kolmandal kümnendil eriti reljeefselt väljendunud. Pealegi on küsitav, mida suudab ÜRO Ukrainas humanitaarse külje pealt ära teha, kui Venemaa pommitab ka marsruute, kus liiguvad põgenikud. Sõjategevusest haaratud aladele ongi humanitaarabi toimetamine pea võimatu.

On ilmne, et lõpplahenduse Venemaa agressioonile toob see, kuidas kulgevad lahingud. Ent ÜRO ja maailma üldsus saavad senisest tõsisemalt viidata vajadusele kehtestada Ukrainas turvaalad (kasvõi tuumajaamadele), viidates nüüd peaassambleel vastu võetud resolutsioonile.

Venemaa on teinud Ukrainasse tungides kaks suurt valearvestust. Üheks on muidugi ukrainlaste tugev vastupanu, mis ei ole lasknud Vene armeel riigist üle rullida. Teiseks on aga vaba maailma ühtsus. ÜRO Peaassamblee resolutsioon näitas, et Venemaa tegevuse mõistavad hukka ka riigid, mis näiteks inimõigusorganisatsiooni Freedom House’i järgi päris vabad ei ole. Vene karu on nurgas üksi.