Leinatalituse ajal kogunesid inimesed igal pool suurtesse saalidesse, kus olid üleval tohutud ekraanid, mille abil riigi pealinnas toimuvat tseremooniat üle kanti.
Esiotsa valdas vaatajaid peamiselt uudishimu. Nii suurejoonelist matust polnud keegi varem näinud ja hiiglaslik ekraan muutis nad ise justkui osalejateks. Pealegi oli see, keda maeti, nende oma riigi juht, mitte mõni võõras kuningas või keiser. Iga seistud minutiga kasvas suure juhi tähtsus. Varsti polnud uudishimust enam juttugi, nüüd elati kogu hingest kaasa. Mõisteti, kui suur juht suur juht tegelikult ikka oli olnud. Rahvahulki haaras üha sügavam masendus.