Meelis Oidsalu: mis toimub Stoltenbergi peas?

Meelis Oidsalu. Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Vladimir Putin jõudis küll ehmatavalt vara tuumaheidutuse päevakorda tõstmiseni, aga sel on ka väga ratsionaalne selgitus: ta teadis seda tehes, et oli oma agressioonis Ukraina vastu kaotamas momentum'it ning et lääs, kellele see hetk oleks olnud hea võimalus ta operatsiooni selgroog murda, kardab tuumarelvaga ähvardamist nagu vanapagan välku. Tal oli ilmselt vaja osta aega oma järgmisteks sammudeks ja anda lääne analüütikutele põhjust toota õigustust sellele, et Joe Biden terve NATO nimel andis lubaduse sõjaliselt mitte sekkuda.

Oleme olnud viimastel päevadel joovastusest sellest, et mõned seni neutraalsed või skeptilised lääneriigid on tulnud «mõistusele» või et EL lubas rahastada paari hävitaja kinkimist Ukrainale. Sellega on lääs Ukrainale maksnud mõned vanad inetud võlad, mille sissenõudmisega on ka Eesti diplomaadid Ukraina nimel alates 2014. aastast tegelenud. Saksamaa tuli lõpuks mõistusele – kindlasti põhjus juubeldamiseks, aga kurb, et selleks kulus kuus aastat. Tänasegi ulatusliku relvaabi toetuse taseme juures klaarime Ukrainaga vanu võlgu, tekitades juurde uut ja kardetavasti suuremat võlga.

Venemaa elanikud on sanktsioonide mõjusid hakanud tundma ning Putinil on nii lihtsam neile müüa ka narratiivi Vene Maailma vastasest maailmasõjast. Joe Biden on andnud talle aga igati ratsionaalse õigustuse keerata sõjakraanid lõpuni valla, sest et heidutav määramatus NATO võimaliku sekkumise kohta mingi humanitaarse või sõjalise lävendi ületamise korral on kohe operatsiooni alguses tasalülitatud. Lääs peab jälgima, et sõna «ühtsus» ei saaks «tegevusetuse» kurba konnotatsiooni.