Tarmo Pikner: Kelly versus Anett

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Ei, ma ei soovita ühel maailma parimal freestyle-suusatajal Kelly Sildarul ala vahetada ja hakata maailma ühe parima tennisisti Anett Kontaveidiga tennist mängima. Kuid mida kindlasti soovitan: Kellyl oleks vaja ​Anetiga kaasa teha üks tenniseturniir. Muidugi mitte mängides, vaid jälgides ja õppides, kuidas tippsportlane oma eesmärkide nimel võitleb ja eelkõige, kuidas eesmärke seatakse, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner. 

Läinud olümpiamängudest on kirjutatud ja kirjutatakse kui vastuolulistest mängudest, kus skandaalidest puudu ei olnud. Jätan olümpia analüüsi targematele ja avaldan egoistlikult vaid enda pettumust. Ei salga, et ootasin Kellylt kolme medalit – kullad pargisõidus ja rennisõidus ning pronksi Big Airi hüpetes. Minu meelest oli see loogiline ootus, arvestades tema ülekaalu neil aladel pea kogu olümpiatsükli jooksul. Seega oli pettumus, et kaks kulda jäi tulemata. Kuid kõige suurem pettumus oli see, et Kelly ise ei olnud oma tulemustes pettunud.

Suhtumine – üks medal käes ja nüüd tahaks koju –, see pole tippsportlase tase. Usun, et isegi meie kaheksakümnendaid kohti välja suusatavad sportlased unistavad olümpiakullast. Võrdluseks vaadake, millise meeleheitliku pingutusega ronib Anett ​kaotusseisust välja, otsides väljakul ainuvõimalikku ruutsentimeetrit, kuhu tennisepall sokutada. Kasvõi pisaratega lõpuni võideldes. Kelly aga ei vaevunud riskimagi, et teha 1080ne pööre, mis toonuks võidu, nagu tõi MMil. Isegi kui ta kukkunuks, olnuks see põhjendatud – vähemalt üritas maksimumi.