:format(webp)/nginx/o/2020/03/02/12984157t1h1e2d.jpg)
/nginx/o/2022/02/28/14397386t1h3ac4.jpg)
- Pandeemia on Eesti ühiskonda palju räsinud
- Sõjateated tekitavad lisastressi
- Tähtsaim probleem on inimeste vaktsineerimine
Koroonapandeemia möllab meil edasi. Nüüd on omikrontüvi täielikult välja tõrjunud deltatüve. Haigete hulk haiglates on küllaltki suur ja praegu tendentsi, et see langema hakkaks, veel ei ole. Kahjuks on omikrontüvi väga nakkav, seda tõdesin ma omal nahal.
Et ma olen saanud ka tõhustusdoosi, kulges minul see haigus külmetushaiguse sümptomitega. Mida ma aga tuvastasin: tavaliselt kulgeb külmetushaigus mul kolm-neli päeva, seekord oli haiguse pikkus umbes kümme päeva. Õnneks ei olnud kopsud põletikulisse protsessi haaratud, sellepärast ma haiglaravi ei vajanud. Statistilised andmed näitavad, et haiglasse satub ligi 80 protsenti neid koroonahaigeid, kes ei ole ennast vaktsineerinud.
Millegipärast mõtlevad paljud, et koroonapandeemia on läbi. Kahjuks see nii ei ole, sest haiglavõrk on Covidi-patsientide käes ja kannatavad need, kes vajavad plaanilist ravi. Arvan, et selline meeleolu, et kõik on möödas, on ennatlik. Olukord on ikka tõsine, sest pidevalt lahkuvad meie hulgast koroonainfektsiooni põdevad haiged. Kahjuks on ka valitsus juhtimisohjad lõdvaks jätnud ja see on kurb. Selles loos tahaksin välja tuua mõned möödalaskmised, mida meie Eesti Vabariigi valitsus on koroonapandeemia ajal teinud.
/nginx/o/2022/02/28/14397387t1h609e.jpg)
Esiteks, suur viga oli pandeemia haripunktis sotsiaalministeeriumi kantsleri ja terviseameti juhi väljavahetamine. Pandeemia haripunktis oli see poliitiline mäng kuritegelik, kuna uued inimesed pidid väga kiiresti sisse elama nii keerulisse situatsiooni. Selline vangerdus ei aidanud, probleemid süvenesid veelgi. Minu andmetel pole terviseameti uut juhti siiamaani leitud! Möödalaskmiseks pean ka seda, et välja vahetati valitsuse juures töötav kriisiaegne teadusnõukoda.
Professor Irja Lutsari juhitud nõukoda oli pidevalt pildil ja andis väga asjalikku nõu. Millegipärast oli vaja uut ja suukorvistatud nõukoda. Just praegu on vaja omikrontüve põhjustatud haiguse taustal hästi palju inimestega suhelda ja selgitada, kui tähtis on vaktsineerimine ja muud vajalikud epidemioloogilised vahendid, et aidata inimesi selles raskes situatsioonis orienteeruda.
Peale selle on lisandunud väga ränk ja raske psühholoogiline stress, mis on seotud Ukraina sõjaga. Tegelikult käib seal sõda juba kaheksa aastat. Olen püüdnud maailma erinevatest infoallikatest saada lisainfot, mida meie peavoolumeedia ei ole tahtnud edastada, ja info on seinast seina. Seda infot, mis tuleb meie idanaabri poolt, peetakse propagandaks.
Vikipeedias on kirjutatud, et propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil. Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas. Olen sellega nõus, kuid samas tekib mul küsimus, miks meie peavoolumeedia infot Ukrainast nii ühepoolselt edastab. See on ju ka omamoodi propaganda, et kujundada meil Eesti Vabariigis vajalikku meelsust sündmuste suhtes, mis on praegu Ukraina territooriumil.
Olen selle põlvkonna inimene, kes nõukaajal kuulas öösel Spidolaga keelatud raadiojaamu, et teada saada tõde. Nii huvitav kui see ka ei ole, oli iseseisvuse algaastail meie meedia kvaliteet palju parem. Trükiti ja räägiti paljusid seisukohti ja inimene ise võis otsustada, kus on tõde ja kus on vale. Praegu aga oleme jõudnud ajastusse, kus seisukohti on ainult üks ja isegi kahtlustada, et see nii ei ole, on juba lubamatu ning kuriteo piiril.
Kõige tähtsamaks probleemiks praegu peaks olema inimeste vaktsineerimine, et saavutada vajalik karjaimmuunsus.
Covid-19 pandeemia on meid viimase kahe aastaga väga kõvasti räsinud. Paljud on raskes psüühilises seisundis. Väga paljud on selles koroonasõjas kaotanud oma omakseid. Tõsised probleemid on tekkinud meie lastel vaimse tervisega, ja meie peame mõtlema, kuidas aidata meie inimesi ellu jääda selles mõnes mõttes julmas maailmas.
Kõige tähtsamaks probleemiks praegu peaks olema inimeste vaktsineerimine, et saavutada vajalik karjaimmuunsus. Loomulikult ei suuda antivaksereid keegi veenda, kuid need inimesed, kes kahtlevad, kas on vaja või ei ole vaja ennast vaktsineerida, vajavad abi ja toetust. Kuulake neid inimesi, kes on intensiivraviosakondades hingamisaparaadi all. Kõik nad väidavad, et nüüd ma saan aru, et oli vaja ennast vaktsineerida.
Mina isiklikult arvan, olles riskirühma vanur, et ilma vaktsineerimata ma seda lugu küll kirjutada ei oleks saanud.