Erik Tohvri: maanteed kui tapalavad

Erik Tohvri. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kirjanik Erik Tohvri, autojuht aastast 1951, pakub välja mõned lahendused, mis aitaksid meie musta liiklusstatistikat heledamaks muuta.

Statistika on armutu – meie liikluskultuur on oma näilise tõusulaine lõpetanud ja kihutab jälle allamäge, alanud aasta on seda julmalt tõestanud. Inimesena, kes on üle 60 aasta kõik suved ja talved autorooli keeranud ja omal ajal vabatahtlikuna ka liikluse järelevalves osalenud, paneb mind imestama praeguste liiklusohutuse eest vastutajate oskamatus või soovimatus olukorda parandada.

Muidugi algab kõik rahast, mille tõttu on politsei koosseise armutult kärbitud ja seetõttu nende füüsiline juuresolek meie teedel-tänavatel praktiliselt puudub. Oma kogemustest võin öelda, et kuigi ma iga päev autoga liigun, olen aasta jooksul näinud otseselt liiklust kontrollivat politseid ainult kolm (!) korda.

Seda, et politseikontroll Tallinna tänavatel on olematu, tunnetab kõige ilmekamalt Pärnu poolt siseneja – Vabaduse puiesteel on tavaks saanud, et linna piirist Jannseni peatuseni sõidetakse häbenemata kiirusega 70, edasi Liivani 60 kilomeetrit tunnis ja kiirust vähendatakse lubatud piiridesse alles pärast Järvevana-Tammsaare viadukti. Sedagi põhjusel, et seal tiheda liikluse tõttu kiiremini sõita ei saa.

Hiljutises ETV saates «Vabariigi kodanikud», kus liiklusküsimusi vaeti, peeti peamiseks süüdlaseks autojuhtide nõrka koolitust. Liiklusavariide puhul on selles ainult väiksem osa tõest, suurem osa rasketest avariidest (ma ei kasuta sobimatut sõna «õnnetus») toimub liiklusseaduse teadliku rikkumise tagajärjel.

Küllap on kõik märganud potentsiaalseid avariitekitajaid – võimsamate autode valitsejatel on lihtsalt piinlik sõita ühtlase kiirusega liikuvas kolonnis isegi siis, kui kolonni kiirus vastab maksimaalselt lubatule. Nende moto on lihtne: mina ostsin superkalli auto, mul jätkub küllalt raha ka trahvi maksmiseks! Just niisugused «sõidujumalad» teevad liikluse närviliseks ja ruineerivad oma manöövritega teiste autojuhtide psüühikat.
Omaette küsimus on sõidumaneer, millega otseselt liiklusseadust ei rikuta, aga mis võib kaasliiklejaid tõsiselt häirida. Kõige ilmekam viga – ei tahetagi hoida õiget pikivahet.

Eriti ohtlik on olukord, kui kiirus on maanteel maksimaalselt lubatav, aga vaid kümme meetrit tagapool liigub paarikümnetonnine rekka, mille juht üritab mind niiviisi sundida kiirust lisama. Ometi on mul kontrollitud spidomeeter ja kiirus 95 ligi… Niisuguses olukorras olen paaril korral bussipeatuse taskusse pidurdanud ja lasknud nahaalil oma teed minna. Ahistatu tunne aga jääb – targem annab ise järele, nõrgem peab järele andma… Turvalisuse nimel. Aga kuhu jääb seadus ja õiglus?

Iga ükskõik millise seaduse rikkuja on lihtsalt varas. Vargus ei tarvitse tingimata materiaalne olla, varastada võib ka iga kodaniku õigust teedel ja tänavatel turvaliselt liigelda. Ja selliseid vargaid tuleb karistada.
Kui aga liiklusohutuse vargusel on fataalne tagajärg, kui on tapetud süütuid kaasliiklejaid, peab süüdlane saama kõigiti õiglase ja teenitud karistuse. Paraku tunduvad meie seadused olema liiga pehmed ja laialivalguvalt tõlgendatavad. Kui on tuvastatud, et keegi ajutühi uljaspea on hoolimatusest tapnud inimese või koguni mitu, peaks see olema kindel põhjus tema juhtimisõiguse lõplikuks peatamiseks.

Praktika näitab, et ilma juhiloata võib Eestimaal sõita aastakümneid, kui just mõnda avariid ei juhtu. Joobeavastamise kampaanias «Kõik puhuvad» dokumente ei kontrollita, see tekitaks koledaid ummikuid… Jällegi viide, et ilma politseipatrullideta korda majja ei saagi. Liikluskaameraid võib panna igale kilomeetrile mitu tükki, aga juhtimisõigust ja seda, kes roolis on, pole need võimelised tuvastama.
Mida siis teha – leppida sellega, et meie teed jäävadki tapalavadeks?

Kõigepealt, teed ja autod ei tapa kedagi, tapja istub ikkagi rooli taga. Süüdistada meie teede halba olukorda on absurdne, süüdistada saab ainult juhte, kes ei oska või ei tahagi teele vastavat sõidukiirust ja -viisi valida. Muidugi annaks teedega peale paljuräägitud ja kalli kaherajaliseks ehitamise mõndagi ära teha.

Rootsis ehitati mitu magistraalteed, näiteks Stockholmist põhja suunduv E-4, kolmerajaliseks ja tehti seda õige lihtsalt samasuguste trosspiiretega, nagu meil on Väikese väina tammi äärel. Trosspiire on pidev ja muudab keskmise raja iga 3–5 kilomeetri tagant vastassuunaliseks. Seega koosneb kogu tee 3–5 kilomeetri pikkustest kaherajalistest lõikudest, lõigu lõppedes peab sama pikalt ootama uut võimalust möödasõiduks. Soomes on juba ammu rajatud paari kilomeetri pikkuseid möödasõiduradu, seda võiks ka meil teha, näiteks Pärnu maanteele.

Teiseks, politsei teedele ja tänavatele! Seadusesilma ei asenda ükski tehniline seadeldis. Politseipatrull peab olema mobiilne, haarates võimalikult suurt ala. Kui me tahame laipade arvu vähendada, peab valitsus politsei jaoks raha leidma.

Kolmandaks tuleks täiustada karistusseadustikku ja viia trahvid rangesse sõltuvusse rikkumise iseloomust ja rikkuja sissetulekust. Mul  on raha, mina võin seadust rikkuda – see suhtumine peab kaduma.

Neljandaks, autojuhtide omavaheline solidaarsus, mis peab heas mõttes jääma, aga mida vahel hoopiski valesti kasutatakse – näiteks antakse politseipatrullist tuledega märku. Miks tahetakse seaduserikkujaid ja võimalikke vargaid hoiatada? Kas olete ise samasugused? Samas teeb südame soojaks, kui eesliikuja parema suunatulega möödasõitu lubab või möödasõitja selle eest tänuks ohutulesid vilgutab: aitäh!

Viiendaks, uute juhtide koolitusse peaks kuuluma mahukas slaidiprogramm räigematest liiklusavariidest koos selgitusega, kuidas ja millest avarii alguse sai. Pilt õpetab rohkem kui tuhat sõna. Libedal teel sõidu koolitus on hea asi, aga seda peaks tegema nii, et noored uljaspead liiga julgeks ei muutuks. Mina sõitsin omal ajal kolmkümmend talve suverehvidega… Tõsi küll, liiklus oli tollal hoopis teine.

Kas juhtide vastastikust viisakust saab õpetada ja õppida? Suur osa sellest sõltub ikkagi lastetoast, sellest, mis on inimesele kodust kaasa antud. Ja tuleb paraku nentida, et ei ole palju neid, kes kiidusõnu väärivad.
Kahjuks on unarusse jäänud avalik liikluspropaganda – näiteks olid omal ajal väga populaarsed liiklusteemalised televiktoriinid. Sari kestis terve hooaja, selles oli võistluspinget ja teadmisi said ka vaatajad. Miks pole võimalik midagi taolist nüüdki korraldada?

Muide, praegune «Tänavaristlejad» on vaid mingi show, kus puudub konkreetsus ja pakutakse vaid teisejärgulist teavet. Liiklejatele on sellest vähe abi, loodame tulevikus enamat.