Ahto Lobjakas.

FOTO: Priit Simson

Kreeka võib olla võitnud hingetõmbeaega, aga Saksamaast sõltuvatel väikeriikidel on üha enam, mille üle mõelda ja muret tunda.



Peaaegu märkamatult kirjutatakse võlakriisi käigus Euroopa ajalugu. Katsutakse piire, lõhutakse tabusid, luuakse pretsedente. Hoolimata möödunud kümnendi pingutustest ei saanud Euroopa Liit endale konstitutsiooni, vaid Lissaboni leppe. Sisult ei pruugi neil kahel suurt vahet olla, aga staatuselt ja autoriteedilt on tegemist kahe väga erineva dokumendiga.

Praegu visandatakse uut kirjutamata Euroopa konstitutsiooni ELi põhiseadusleppe poolt jäetud tühikusse. Visandajaks on Saksamaa, seda suuresti poolteadlikult, sest lõviosa Euroopa nägu salamisi ümberkujundavatest ideedest pole Angela Merkeli valitsuse ametlik poliitika, vaid juhtivate poliitikute meediakommentaaride ühisosa, mis on hakanud oma elu elama ja ähvardab saada ühenduse fiat-konstitutsiooniks (fiat – ld k «saagu tehtud»).

Siia kuulub majandusminister Philipp Rösleri ja valitsuspartei CDU parlamendijuhi Volker Kauderi jaanuarikuine nõudmine, et Kreeka valitsusele on vaja Brüsseli «eelarvevolinikust» järelevalvajat. Siia kuulub mõte jaotada Kreeka abiraha kaheks – ühest fondist makstaks kinni riigi võlad, teisest saaks Kreeka valitsus raha vastavalt reformide edenemisele. Kõige iseloomulikumalt ilmestab Euroopa uue vaikiva konstitutsiooni ideoloogiat rahandusminister Wolfgang Schäuble avalik soov, et Kreeka võiks aprillikuised valimised kas edasi lükata või tulemusest hoolimata tehnokraatide valitsusega jätkata.

See kõik on midagi tunduvalt enamat kui rikka riigi ettekirjutused vaese riigi ajutiseks rahastamiseks. Printsiip, mille järele siin lõhnab, on: kes maksab, tellib ka muusika. Raha trumpab demokraatia.

Muidugi, on Kreeka valitsus(t)e süü, et riik on seal, kus ta on. Aga nagu valgustatud inimestevahelistes suhetes on teatavad väärikuspiirid, mis ei sõltu teise inimese vaesusastmest või muust seisukorrast, on Euroopa viimased 60 aastat toiminud põhimõttel, et vaba riigi vaba tahe on püha. Küsimus pole ainult riikide suveräänsuses, vaid milleski sügavamas: ELi liikmesriigid esindavad lõppkokkuvõttes inimesi, kelle vabadusest ja autonoomiast kõrgemat väärtust pole. Praegu on selle põhimõtte kohal küsimärk.

Kreeka kaasus kujutab endast ELi põhiväärtuste seisukohalt eriti salakavalat ohtu seetõttu, et see riik ja tema kodanikud äratavad suures osas ülejäänud Euroopast paremal juhul vaid piiratud kaastunnet. Eesti on selles kontekstis üks musternäiteid: Kreeka on kauge, konkurent ELi abirahadele, mitte-protestantlik, nõrga riigivõimu ja võõra poliitilise kultuuriga.

Aga Kreeka on ka väike ELi liikmesriik, mille suveräänsus on sattunud väga suure surve alla. Ja seda eetilis-moraalses plaanis mitte esmastel, vaid teisestel põhjustel. On paradoksaalne ja ehk samas ka sümptomaatiline, et Eestis ei tekita mingeid emotsioone Ungari, kus kodanike euroopalikke põhiõigusi eirav valitsus vajaks hoopis rohkem ELi keelavat kätt kui Kreeka.

Suveräänsus muutuvas ELis on teema, mis vajaks hoolikamat järelemõtlemist väikeses riigis, mis on Saksamaa jaoks strateegiliselt tähtsa Venemaa naaber oma mitmesajatuhandese vene kogukonna ja normaliseerimata poliitiliste suhetega. Noogutame kaasa Saksamaale, sest meile sobib hetkel see, mis Berliinist kostab. Küsima peaks pigem, kas majandusliku iseseisvuseta saab olla poliitilist iseseisvust?
Paradoksaalne, aga ei pruugi minna väga kaua, kui Prantsusmaa deviis L’Europe des Patries (vabas tõlkes «riikide Euroopa») kõlab meie kõrvadele palju magusamalt kui saksa muusika.