Oliver Lomp: peame venelasi toetama nagu ei kunagi varem

Sweep. agentuuri juht ja vabakutseline ajakirjanik Oliver Lomp Foto: KRÕÕT TARKMEEL

• Meie venelaste valdav enamik on Putini agressiooni vastu
• Ka Putini õigustajate silmad on tänaseks avanenud ja see on hea
• Venelaste lõimumine tuleb kindlasti läbi toetuse, mitte sunni

Justiitsminister Maris Lauri võttis mul sõnad suust kui kutsus eesti inimesi üles eristama venelasi ja putiniste, kirjutab Sweep. agentuuri juht ja vabakutseline ajakirjanik Oliver Lomp. Panen absoluutselt kõigile eestlastele hingele, et me eristaks meie venelastest vendi ja põhimõttelisi tiblasid.

Kuna verd on Venemaa invasioonis Ukrainasse meist vähem kui tuhande kilomeetri kaugusel juba liiga palju valatud, annan Lauri mõtte edasiarenduseks oma kolme tilga vere asemel sellesse kirjatükki lihtsalt mõned tänases ühiskonnas väga olulised mõtted.

Kui ma neli aastat tagasi lõin toimetajana kaasa dokumentaalfilmis «Kastist väljas», mis portreteeris Eesti üht läbi aegade parimat jagpallurit Konstantin Vassiljevit, jäi mulle lugematu arvu intervjuude seast meelde üks filmist väljajäänud mõte vestluses Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlakuga. Teemaks oli Eesti jalgpallikoondise vene nimedega jalgpallurite eestimeelsus koondise esindamisel.

Pohlaku mõte kõlas laias laastus järgmiselt. Taasiseseisvumise algusaastatel olid vene nimega jalgpallurid põhimõtteliselt Eesti vastu ja kuigi oskused seda võimaldanuks, keelduti sinisärklaste esindamisest. Aastad möödusid, Eesti elu edenes ning järgmine generatsioon nägi rahvusesinduses pallides võimalust karjääri edendamiseks. Põhimõttelist vastasust enam ei olnud.

Panen absoluutselt kõigile eestlastele hingele, et me eristaks meie venelastest vendi ja põhimõttelisi tiblasid, kelle mõningad tundemärgid sai eelnevalt loetud. Normaalsete vene inimeste integreerumine, mis on kriitilise tähtsusega ka meie julgeolekut silmas pidades, tuleb kindlasti läbi toetuse mitte sunni. Nad peavad tundma, et nad on siin omad.

Tänase koondise vene nimega jalgpallurid olevat Pohlaku sõnul aga täiesti eesti poisid. Viimastesse generatsiooni Antonov (koondislane valitud juhuslikult) on samamoodi eestlane nagu on inglane Londonis Nigeeria perre sündinud Bukayo Saka, kes sündinud Londonis, käinud seal koolis ja tööl ning jätab jalgpalli sünnimaa koondist esindades endast kõik väljakule jätab ja kaotuse järel siiraid pisaraid valab. Pohlaku tugevat rahvuslusest kannustatud tausta arvestades, on see kõnekas avaldus, milles kahelda ei tasu. Mitte, et nähtus eestimeelsed venelased mulle kuidagi üllatusena tulnuks, ent igal juhul oli seda rõõm kuulda.

Viimastesse generatsiooni Antonov (koondislane valitud juhuslikult) on samamoodi eestlane nagu on inglane Londonis Nigeeria perre sündinud Bukayo Saka, kes sündinud Londonis, käinud seal koolis ja tööl ning jätab jalgpalli sünnimaa koondist esindades endast kõik väljakule jätab ja kaotuse järel siiraid pisaraid valab.

Venemaa alustatud õigustuseta jõhker rünnak polnud aga ainus eelmise nädala invasioon. Suure invasiooni viisid sotsiaalmeedias läbi ka Ukraina lipud, mis asusid kaunistama enamuse minu (ja ilmselt kõigi) Facebooki sõprade profiilipilte. Leidus ka ironiseerijaid, kes väitsid, et hashtagisadu või profiilipiltide muutmine midagi ei muuda ja tegelikult peaks «midagi päriselt ära tegema», ent head sõbrad: muudab küll. Kremlimeelsetele internetitrollidele, kes teadlikult kultiveerivad ühiskonnas lõhete teket erinevate teemade tuules - olgu selleks piirangutevastasuse maski (!) taha peituv riigivastasus või nüüd kas väga otseselt või ridade vahel Putini õigustamine - saadab see signaali, et nende agoonilised püüdlused jäävad hüüdja hääleks kõrbes, mida kuulevad vaid vähesed kergeusklikud või kasutavad võimendades ära need, kes selle oma äriks pööranud. See, et kõigevastaste liikumises osalevad vähesed, näitas Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldus Ukraina toetuseks, kus rahva ühtsuse väljendamiseks - ja seda solidarsusest meie jaoks võõra riigi vastu - oli kogunenud kordades rohkem inimesi.

See, et kõigevastaste liikumises osalevad vähesed, näitas Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldus Ukraina toetuseks, kus rahva ühtsuse väljendamiseks - ja seda solidarsusest meie jaoks võõra riigi vastu - oli kogunenud kordades rohkem inimesi.

Sotsiaalmeedia lipulaviini seas kõige südantsoojendavamad tükikesed olid need, mille postitasid minu sotsiaalmeedia sõprusringkonna venelased. Eestis oma normaalset head elu veetvad vene inimesed, kes on samamoodi nagu kõik tervet maailmavaadet omavad inimesed veendumusel, et 21sse sajandisse arenenud edumeelses ühiskonnas ei tohiks olla kohta sõjalistele konfliktidele. Evolutsioon peaks tänaseks olema jõudnud kaugemale punktist, kus lahendina tuleb lauale sõda ehk protsess, mille sisulispraktiline eesmärk on inimeste tapmine.

Kolla-sinise lipudessandi valguses läks mulle eriti korda nende inimeste tegevus, kellest ma pigem teist meelestatust või vähemalt vaiki olemist eeldanuks. Mõnedega neist olen pidanud kirglikke vaidlusi Putini teemal, keda see teine pool hoolimata nüüdseks läbi kolme kümnendi valitsenud ja opositsiooni välja suretanud Putinit diktaatoriks nimetamaks ei kippunud. Empaatilise inimesena püüdsin isegi siis nende vaatenurka vähemalt mõista, sest nagu President Toomas Hendrik Ilvese legendaarne twiit ütleb: «Eestiga on see lugu, et kui ise seda kritiseerin, siis on savi, aga kui keegi teine seda teeb, siis on küll selline tunne, et oibljaaa raisk.» Küllap on see ka teiste rahvuste puhul nii.

Ent ka Putini õigustajate silmad on tänaseks avanenud ning mul on selle üle äärmiselt hea meel. Ükski normaalne venelane, kellel pole mängus just mingid otsesed huvid, ei saa isiklikust egotripist kannustatu komplekside diktaatori tegevust toetada. Ent repliigi korras ei saa ka mainimata jätta, et ka meil elab endiselt väärtusena jõudu kui sellist imetlevad ambaalid, kes on sotsiaalmeedias Putini toetamist propageerinud. Liiga sageli on tunnusmärkideks BMW piltide (väga hea auto muidu) ja poksivideote jagamine (väga hea SPORDIiala muide, millega isegi mitu korda nädalas tegelen, ent ka minu treener ütleb, et osades klubides ei õpetata sporti vaid vägivalda), mis võtab nende kitsad huviringid ja silmaklappidega mõtlemisvõime üsna kõnekalt kokku.

Kolla-sinise lipudessandi valguses läks mulle eriti korda nende inimeste tegevus, kellest ma pigem teist meelestatust või vähemalt vaiki olemist eeldanuks.

Meil, «põliseestlastel» - kuigi meie ajalugu arvestades pole ma üldse kindel, et selline elukas eksisteerib - on moraalne kohustus oma häid venelastest kaasmaalasi toetada. Neid venelasi, kes küll spordivõistlustel hoiavad võib-olla pöialt oma esivanemate riigi atleetidele (miks nad ei peaks?) karjudes teinekord «rossija, rossija», mis mõnele eestlasele võib-olla allergilise ehmatusreaktsiooni tekitab, ent kes armastavad seda pisikest Venemaa naabrit, kus nad selle käputäie 1.3 miljoni seas elades püüavad oma elu võimalikult mõnusalt mööda saata. Panen absoluutselt kõigile eestlastele hingele, et me eristaks meie venelastest vendi ja põhimõttelisi tiblasid, kelle mõningad tundemärgid sai eelnevalt loetud. Normaalsete vene inimeste integreerumine, mis on kriitilise tähtsusega ka meie julgeolekut silmas pidades, tuleb kindlasti läbi toetuse mitte sunni. Nad peavad tundma, et nad on siin omad. Tänases olukorras Venemaalt imporditud tooteid kaubakettides ignoreerida on õige, sest tilgana ookeanis õõnestab iga ostmatajätmine Putini režiimi Venemaad. Eesti venelase ärist toote või teenuse ostmine peaks aga rohkem kui tervitatav. Mida paremini nad siin hakkam saavad ja mida suuremat toetust nad tunnevad, seda rohkem nad meie tublit ja edukat riiki armastavad. Eristagem venelasi ja tiblasid!

Pardon my french tibla väljendi eest, aga mu prantslasest vanavanaisa suri täpselt sada aastat tagasi üsna kohe pärast tema elukäiku otseselt mõjutanud Venemaa harimatu pööbli najal läbi viidud punarevolutsiooni järel ja mu esivanema keel on veidi roostes.