Kuna verd on Venemaa invasioonis Ukrainasse meist vähem kui tuhande kilomeetri kaugusel juba liiga palju valatud, annan Lauri mõtte edasiarenduseks oma kolme tilga vere asemel sellesse kirjatükki lihtsalt mõned tänases ühiskonnas väga olulised mõtted.
Kui ma neli aastat tagasi lõin toimetajana kaasa dokumentaalfilmis «Kastist väljas», mis portreteeris Eesti üht läbi aegade parimat jagpallurit Konstantin Vassiljevit, jäi mulle lugematu arvu intervjuude seast meelde üks filmist väljajäänud mõte vestluses Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlakuga. Teemaks oli Eesti jalgpallikoondise vene nimedega jalgpallurite eestimeelsus koondise esindamisel.
Pohlaku mõte kõlas laias laastus järgmiselt. Taasiseseisvumise algusaastatel olid vene nimega jalgpallurid põhimõtteliselt Eesti vastu ja kuigi oskused seda võimaldanuks, keelduti sinisärklaste esindamisest. Aastad möödusid, Eesti elu edenes ning järgmine generatsioon nägi rahvusesinduses pallides võimalust karjääri edendamiseks. Põhimõttelist vastasust enam ei olnud.
Panen absoluutselt kõigile eestlastele hingele, et me eristaks meie venelastest vendi ja põhimõttelisi tiblasid, kelle mõningad tundemärgid sai eelnevalt loetud. Normaalsete vene inimeste integreerumine, mis on kriitilise tähtsusega ka meie julgeolekut silmas pidades, tuleb kindlasti läbi toetuse mitte sunni. Nad peavad tundma, et nad on siin omad.
Tänase koondise vene nimega jalgpallurid olevat Pohlaku sõnul aga täiesti eesti poisid. Viimastesse generatsiooni Antonov (koondislane valitud juhuslikult) on samamoodi eestlane nagu on inglane Londonis Nigeeria perre sündinud Bukayo Saka, kes sündinud Londonis, käinud seal koolis ja tööl ning jätab jalgpalli sünnimaa koondist esindades endast kõik väljakule jätab ja kaotuse järel siiraid pisaraid valab. Pohlaku tugevat rahvuslusest kannustatud tausta arvestades, on see kõnekas avaldus, milles kahelda ei tasu. Mitte, et nähtus eestimeelsed venelased mulle kuidagi üllatusena tulnuks, ent igal juhul oli seda rõõm kuulda.