Ilmar Tomusk: me ei tohi karta!

Ilmar Tomusk Foto: Liis Treimann

Kui ma 1984. aasta lõpus Nõukogude merejalaväest koju pääsesin, lootsin, et olen mundrimeestest lõplikult pääsenud. Nii see siiski polnud. Peda (nii kutsuti rahvakeeles toonast Tallinna Pedagoogilist Instituuti) peamajas, kui õigesti mäletan, oli teisel korrusel kabinet, kus aeg-ajalt võis näha kapteni- või majoripagunitega sõjaväelast. Kes ta täpselt oli, ei oska öelda. Kuid talle kuuluvad (venekeelsed) sõnad: Tomusk, me teame teist kõike.

Olin riikliku julgeolekuga (venekeelne lühend KGB) ka enne sõjaväge kokku puutunud ja teadsin, et tegelikult ei tea nad minust mitte midagi. Selline oli nende taktika, et kaastöölisi värvata.

Ka mu abikaasa – toonane Peda inglise filoloogia tudeng – meenutab sarnast juhtumit. Ta kutsuti koos kursuseõega erapinnale, kus neile öeldi: me teame teist kõike. Sellega kaasnes loomulikult koostööettepanek. Aga hirmutajad ei teadnud suurt midagi ning koostööst ei saanud asja.