Meelis Maripuu: kui läänel mõistmine kohale jõudis, oli sõda Ukrainas juba ...

Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Meelis Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Aasta-aastalt on Venemaa üha enam pöördunud sõjaliste ähvarduste või otsese agressiooni teele, kirjutab ajaloolane Meelis Maripuu.

Viimase pisut enam kui saja aasta vältel on Venemaa-Ukraina suhted kolmel korral olnud mastaapsete muutuste keerises. Esimese maailmasõja ja siseriiklike vastuolude tulemusel lagunes 1917. aastal Vene keisririik, mis viis mitmete alistatud maade iseseisvumiseni. Eraldusid ning iseseisvusid Soome, Poola, Eesti, Läti ja Leedu. Keisririigile kuulunud väiksemaid alasid liitsid endaga Rumeenia ja Türgi. Nende sündmuste taustal kuulutasid ukrainlased välja Ukraina Rahvavabariigi, mida 17. detsembril 1917 tunnustas bolševike juhitud Venemaa Nõukogude Vabariik.

Sellest hoolimata algas bolševike initsiatiivil vaid nädal hiljem esimene Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1921). Ukraina omariiklust ei õnnestunud Esimese maailmasõja lõppvaatuses säilitada, kuigi Lenini juhitud Nõukogude Venemaa kohustus 1918. aasta märtsis Keskriikidega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga tunnustama Ukraina Rahvavabariiki. Järgnenud Nõukogude-Poola sõja (1919–1920) tulemusena jagunes Ukraina ala Venemaa ja Poola vahel.

1939–1940 oli Nõukogude riigi diktaatoriks tõusnud Stalini hinnangul kujunenud sobilik olukord, et asuda NSV Liiduga liitma alasid, mille kommunistlik režiim oli Brest-Litovski rahuga kaotanud. Natsionaalsotsialistide võimu alla olev Saksamaa oli juba 1938. aastal alustanud Euroopas Esimese maailmasõja järgse poliitilise maastiku revideerimist. Hoogu koguva sõja esimeses faasis leidsid NSV Liit ja Saksamaa võimaliku ühisosa uue maailmakorra kehtestamiseks, mis vormistati Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidena tuntuks saanud dokumendiga.