Venemaa sissetungile järgnesid küll lääneriikide sanktsioonid, kuid need osutusid naeruväärseks. Need ei muuda vähimalgi määral hetkeolukorda rindel. Kui neil üldse mingi mõju on, siis heal juhul kunagi kauges tulevikus. Paraku kestab Ukraina ennastsalgavalt meeleheitlik kaitsesõda juba kolmandat päeva. Abi on vaja, ja seda on vaja kohe.
USA president Joe Biden on kinnitanud, et NATO ei toeta Ukraina kaitsmist sõjaliselt. Üks asi on öelda seda ajal, kui sõda veel ei käi, vaid on lihtsalt üks abstraktne võimalus sündmuste arenguks. Kui veel ei ole üle elumajade lendavaid ründerakette, helikoptereid ja hävitajaid, kui tsiviilisikud ei ole varjunud pommirünnakute eest metroojaamadesse. Kui veel ei lasta õhku sildu, purustata hooneid ega tapeta inimesi.
Kõik see muutub hetkel, kui agressioon saab reaalsuseks. Abstraktse geopoliitilise strateegiamängu asemele tuleb moraalselt põletav küsimus inimlikkusest. See on hetk, kus kuritegu takistamata jättes muututakse kuriteo kaasosaliseks.
Kui NATO vaatab ükskõikselt pealt kõige jõhkramat agressiooni, mille on algatanud jõud, mille eest kaitset pakkuma on NATO mõeldud, siis milliseks muutub selle organisatsiooni tõsiselt võetavus pärast seda, kui Putin on Ukraina anastanud? Sõjaga ei ole nõus leppima isegi Venemaa kodanikud, kes on selle vastu meelt avaldanud Moskvas ja Peterburis, riskides reaalse vangistusega. Veelgi vähem tohivad sellega leppida vaba maailma riikide kodanikud – meie ja meie juhid. Kogu maailma vastu Putin ei saa.